Eestis pettunud õpilane: riik ajab kõik talendid oma isekuse tõttu minema
Talent — enamasti seostuvad selle sõnaga eelkõige lauljad, peastarvutajad või kirjanikud. Paljudel juhtudel ei mõelda, et ka lihtsamal töökohal olevad oma ala professionaalid on talendid — nii näiteks on Eestist välismaale parematele jahimaadele suundunud palju koristajaid, kokki, mehaanikuid ja ehitajaid.
Enamasti nad sinna ka jäävad. Eesti on kaotanud palju andekaid inimesi, keda ta nüüd meeleheitlikult tagasi püüab saada. Selleks on tehtud mitmeid jõupingutusi, ent mitte eriti efektiivselt — projekt Talendid koju! osutus rahva silmis läbikukkumiseks.
Arvan, et süüdi on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministeerium, kes on nõrgestamas eelkõige keskklassi, kavatsedes jätta Eestisse vaid pisut üle saja (ligi 130) gümnaasiumi. Sulgeda soovitakse eelkõige maagümnaasiume, võttes ära sealsetes põhikoolides õppivatelt noortelt valikuvõimaluse. Enam ei ole paljudel põhikoolilõpetajatel võimalik valida, kas minna gümnaasiumisse või jätkata haridusteed kutsekoolis.
Enamasti saab taolises olukorras määravaks lapsevanema rahakott — mõne musterõpilase vanemate rahalised ressursid ei luba saata last õppima saja kilomeetri kaugusele linnakooli. Küsimusi on veelgi — paljudel juhtudel ei ole 16-aastane noor veel võimeline iseseisvalt elama ning neid näiteid, kus linnakooli õppima läinud nooruk koolitundidesse ei jõua, on palju.
Riik saab tulemust maitsta juba mõne aasta pärast — kui juba eelnevalt on olnud probleemiks suur lihttööliste arv ning ebapiisav hulk insenere ja õpetajaid, siis selleks ajaks on keskmine haridustase veelgi enam langenud ning vähenevad nii töötajate kui ka riigi konkurentsivõime.Teatavasti põhineb viimane just haridusel ja teadmistel. Kuid kui riik koolitab võimalikest energeetikutest ning juristidest kangekaelselt pagareid ja põllumehi, siis ei ole võimalik enam rääkida Eestist kui kõrge haridustasemega riigist. Odav tööjõud — kas see ongi meie pluss?
Lõpetanud kutsekooli ning istunud mõne aasta tööta, lööb lihttööline käega ning läheb välismaale. Ja õigesti teeb. Eesti teda ei vaja, sest riigil on tööturul suur konkurents ning palgad ajavad nutma. Või naerma. Lahe taga on tõepoolest rohelisem muru ja sinisem taevas. Niimoodi lahkuvad Eestist tuhanded elujõulised ja andekad inimesed. Kas sellist Eestit me tahamegi?
Tekib küsimus — miks haridusministeerium teeb taolisi käike? Miks ei toeta ministeerium õpilasi niigi palju, et tagada neile tasuta võimetekohane haridus, millega oleks võimalik ka kodumaal karjääri teha? Vastus peitub rahas. Tunduvalt odavam on koolitada õpilasi, kes õpivad kutsekoolides — õppetöö kestab 4 aastat ning pärast seda minnakse tööle. Hoopis kulukamaks osutub gümnasistide õpetamine, sest nemad lähevad pärast kolme gümnaasiumiaastat enamasti edasi ülikoolikraadi omandama. Siin peitub ka gümnaasiumide sulgemise põhjus. Järeldub, et riik ei tegutse antud juhul mitte rahva, vaid iseenese rahakoti huvides, elades vaid praeguses hetkes ning mõtlemata tagajärgedele. Kas see on demokraatia?
Mida teha? Tuleb välja, et hariduse ülalpidamine ongi kulukas. Võib-olla oleks parem sulgeda Eestis kõik koolid ning saata kõik tulevased talendid naaberriikidesse haridust omandama. Nii tuleks odavam.
