Eestile ei sobi maa- ega kinnisvaramaks
Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi. Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas Euroopa Liidu punased laternad, põhjanaabritest seitse korda (palkades neli korda) äpumad.
Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see vaid 12,4 protsenti (2006, Eurostat).
Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaannetopalk I kvartalis oli ca 465 EUR) tõttu korralikku toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.
Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).
Kinnisvara ei näita varakust. Tegemist pole enamasti aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.
Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi — maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu vist lepitaksegi hõlpsamini selliste maksudega, mida tuleb tasuda sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid aga trotsitakse.
Ühiskonnakorraldus võiks olla reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua sobilikus kohas kodu, selles siis ka surmani elada.
Eluaseme alust maad ei tohiks vähemalt Eestis maksustada.
See, et osades riikides seda praktiseeritakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, elukeskkond stabiilsem ja turvalisem.
