Masendav nulliring tähendab seda, et kui nüüd maailmaimet ei juhtu, siis Eesti seekord ei kvalifitseeru finaalturniirile ja play-offi pääsemise võimalus on samuti nullilähedane. Rumeenia ja Ungariga kodus mängides oleksime me pidanud teenima vähemalt 2 punkti, et otsestele vastastele mitte edu anda ja ideaalis 6 punkti, et olla ilusti 2. koha konkurentsis. Türgiga võõrsil 0 punkti on täiesti aktsepteeritav tulemus. 0 väravat Eesti poolt kolme mänguga ei ole aga mitte kuidagi aktsepteeritav. 

Eesti mäng sõltub väga palju keskväljamaestrost Konstantin Vassiljevist ja kui sellel härral ei ole tuju mängida või kui ta tuju ära võetakse, siis läheb Eestil ikka väga raskeks. Kõigis kolmes on tuju tal mingi hetk kadunud. Ehk peaks Kostja nüüd mingi mäng vahetusest sisse tulema ja siis teravusi lööma. Kui eelmine valiktsükkel ei osatud teda nii väga karta, siis nüüd on vastased õppinud ja Kostja käigud on kinni pandud. Tema kaug- ja karistuslöögid ei ole selles valiksarjas veel ohtu kujutanud. Nagu ka teiste mängumeeste omad.

Ja kui me kaugelt sisse ei saa, siis ei saa me üldse, sest karistusalast lööme me oskamatuse tõttu vähe. Viimane ehe näide oli Ungari vastu meie legendi Andres Operi poolt. Koht, kust ründaja peab ka purjus peaga või une pealt ära lööma, jäi lihtsalt löömata. Nii on raske mängida. Eelmises kahes mängus meeskonna parim olnud mees lihtsalt eksis nii lihtsas olukorras.

Alagrupis on meil veel mängimata grupi autsaideri ja favoriidi vastu ja siis ongi esimene ring läbi. Seega loodetavalt lõpetame esimese ringi ikkagi 3 punkti ja mõne väravaga. Vähe kuidagi. Natuke tuleks selles olukorras juba mõtlema hakata järgmisele valiktsüklile, et noored ja "vihased" mehed koondisesse kutsuda. Karol Mets ja Mikk Reintam kaitsesse, Karl-Eerik Luigend poolkaitsesse. Noor Ojamaa on neid juba ees ootamas.

Peale reedeseid mänge on vaid neljal koondisel 53-st väravatearve avamata. Eesti on nimekirjas koos Androrra, San Marino ja Moldovaga.