Eesti ühiskond kui jalgpall: koondise mäng on ühtlaselt kehv, aga piletihind pidevalt tõuseb
Kujutleme hetkeks, et Eesti ühiskond on nagu jalgpallimäng, kus tribüünidel on publikuks elanikud ning väljakul meeskonnaks valitsus, kelle ridu täiendavad pinkidel varumängijatest ametnikud. Kodumeeskonna suureks õnne(tuse)ks juhendavad neid treeneritest riigikogulased ning abitreeneritena teevad kaasa nii ärimehed kui orjapidajad.
Selleks, et tagada mängu ausust, astuvad kohtunikena üles Euroopa Liit ja tema ustavad abilised direktiivid, sest meie riigile on ju kõige tähtsam lojaalsus Brüsseli ees. Meeskonna kapteniks on mõistagi peaminister ning värava paneb soomlaste ees lukku Vabariigi President. Kohtumist asub kommenteerima "sõltumatu" Eesti meedia.
Selline algkoosseis alustas taasiseseisvumise järel sõpruskohtumist Soomega. Esimese poolaja järel, mis lõppes 2004. aasta suvel, ei paistnudki seis kõige hullem. Ka mängijate ja pealtvaatajate moraal näis püsivat koos usuga, et äkki õnnestubki soomlastele järgi jõuda. Ent peagi teenis koondis punase kaardi, sest eestlaste leer oli mängu saatnud vahetusmängijatena ka kinnisvaraarendajaid ja pankureid, kellele spekulantidest abitreenerid soovitasid üksteise võidu soolomängu.
Pärast lõhkilaenatud kinnisvaratribüüni kokkuvarisemist jäime vähemusse. Esimeste mängult pettunult lahkunud pealtvaatajate varjus hakkas ka varumeeste pink hõrenema. Sellele vaatamata tegid meie treenerid usinalt tööd selle nimel, et väljakule jäänuid edasi kannustada, jõudmaks soomlastele järgi. Samal ajal kajastas meedia ennastunustavalt nii eestlaste kaitsemängu kui tarka strateegiat, mille olemust tänaseni paljud pealtvaatajad tribüünidel nagu ka varumängijad pinkidel üritavad mõista.
Tribüünidele tuuakse lahkunud pealtvaatajate asemel nüüd ka juba sõjaväge, sest tühje kohti ei tohi ju olla. Haridus ei suutnudki endale piletit osta, aga see-eest on kohal terve õhuvägi ja pool mereväge. Oh seda alandust, kui Euroopa näeb ekraanilt tühje tribüüne! Mäng on tähtis! Vahel juhtub Eesti väljakupoolele ka mõni purjus vastasmeeskonna mängija, aga kuna küljekohtunike sõnul pole Euroopal piire ning mängijate vahel kehtib vaba liikumine, siis suluseisu ei vilistata.
Kuigi mäng on muutunud üksluiseks, elavnevad üsna murelike näoilmetega pealtvaatajad siiski, kui aeg-ajalt jookseb väljakule mõni vallapääsenud alasti tabu nagu eutanaasia või samasooliste küsimus. Mõned võrukaelad nagu Vene kaart ja integratsioon, mida jälitab pikemat aega ka migratsioon, on tänu turvameeste ridade hõrenemisele väljakul vanad tuttavad ning pealtvaatajad tervitavad neid omavahelise tülitsemisega.
Meie koondis on nii väljakul kui varumeestepingil kaotanud häid kaitsjaid ja ründajaid nagu tribüünidel toetajaid ja sponsoreid. Viimaste lahkumine sundis treenereid arste koondama, sest nii nagu väravavaht on pärit võõralt maalt ega tea endiselt, mida ta oma koduväravas päris täpselt tegema peab, ei oska ka treenerid oma meeskonda enam juhendada. Neid väheseid nurgalööke ja penalte, mis meil õnnestub teenida, ei suuda meie meeskond aga realiseerida, sest meil puudub üksmeel ja usaldus. Meie vasturünnakud on sihitud, sest suured eesmärgid said täidetud ju esimesel poolajal.
Enam ei kostu rahva emotsionaalseid hõiked, nagu varem, ning kadunud on ka 12. mängija. Need, kes on jäänud kohuse- ja autundest mängijate ees, avavad suu, et vahel hõigata, või tõsta käsi, et teha jõuetut lainet. Vahepeal on meilt lahkunud noored mängijad ja toetajad endale koha leidnud teisel pool väljakut, vaenlase sektoris, mis paneb selle sumisema.
Ka eestlaste omas kihab elevus, sest märgata on esimeste eakate soomlaste ilmumist meie sekka ning vähemusse jäänud rahvas rõkkab hetkeks, sest oleme vist löönud tagasi ühe värava. Vaheajal tuleb meedia meie meeskonna kaptenilt kommentaare küsima, sest numbrid tablool on juba utoopiliselt suured. Kapten sisendab aga pealtvaatajatele optimismi ning väljendab siirast uhkust oma riigi üle. Jääb mulje, et tegemist on vastasmeeskonna kapteniga, sest tema ood sobiks rohkem võitjatele.
Ka meeskonna arvates on kõik korras, sest Bulgaaria kaotab Soomele ju veel rohkem ning eesolevat kohtumist Moldovaga ootab meeskond pikisilmi, sest seal saame me tõeliselt särada. Samal ajal tundub pealtvaatajatele üha enam, et see mäng on ammu üle kandunud üleajale, kus võõrad kohtunikud annavad tasakaalus meeskonna eelarve eest juurde lisaminuteid, et agoonia väljakul saaks kesta.
Kummalisel kombel meie koondise mäng paremaks ei lähe, aga see-eest tõuseb pidevalt olematu mängu eest küsitav piletihind. Kohati on rahval piinlik vaadata, kui mängijad jooksevad sihitult väljakul ringi, teadmata, mida hetkeks jalgu jäänud palliga teha. Kellele sööta olukorras, kus üks ründaja lahkus väljakult kanderaamil ja teist pole pärast poolaja lõppu enam nähtud? Miks sirutab väravavaht käsi vaid selleks, et võrku sahistanud palli sealt välja tuua? Miks vaid treenerid teevad halva mängu juures head nägu, kui tribüünidel valitseb haudvaikus?
Mulle näib, et seda Eesti asja kui mängu mängitakse juba lihtsalt näitamise pärast, et palli kui raha enda käes hoida, sest muidu jääks publikule ju halb mulje. Nii kostubki järjest tuhmimalt staadioni ühest servast laul, mis innustab vastast vastu muru suruma, ent samal ajal kõlab vastasmeeskonna leerist meie tublide ja uhkete endiste kaasmaalaste hüüe: "Estland, Estland über alles – pool on läinud, pool on alles!"
