Eesti riik on varsti nii õhuke, et pole teist nähagi
Võtame näiteks kutsealuste tervise. Nende tervis on juba aastid läinud aina viletsamaks. Kuidas on aga riik reageerinud? On reageerinud nii, et on kutsealustele esitatavaid nõudeid alandanud. Aga kas see on lahendus? Lahendus oleks see, et noortele pakutaks juba varakult riikikult organiseeritud sportimis võimalusi. Ka koolis tuleks tõsisemalt kehakultuuri suhtuda. Aga kuna meil on liberaalne turumajandus, siis on spordiasutused ka kõik kasumi peal väljas.
Või võtame selle tragikoomiliselt veniva haldusreformiga. No kuidagi ei saa tehtud. Selline vinduv poolrase seisund.
Sarnased näited võib laiendada pea igasse eluvaldkonda meie riigis. Sageli ei taheta sekkuda, oodatakse ja vaadatakse, kuni ollakse mingi fataalse olukorra ees. Nagu arst seisaks tegevusetult haige patsiendi ees ja lõpuks konstanteeriks: kae kuradit, ära suri!
Kui miski asi end ära ei tasu, siis järelikult polegi seda vaja. Küll turg kõik paika paneb! - see on meie juhtide mantra. Kui maal elu pole võimalik ja kõik linna lähevad - ju siis maaelu pole konkurentsivõimeline. Riik ei saa siin aga midagi teha, kõik peab end ise reguleerima. Kui rahvas lahkub massilisel Eestis, siis järelikult pole Eesti teiste riikdega konkurentsivõimeline. Aga riik ei saa siin midagi teha. See on paratamatu!
Ei saa elektri- ja liinitasusid kontrollia alla panna. Ei saa kasuahnetele röövkapitalistidele kohta kätte näidata. Ei saa lihtsalt! Ei saa teha riiklikku toidu- ja esmatarbekaupade poeketti, kus need oleks siis kõigile kättesaadavad omahinnaga või isegi soodsamalt riigi toel. Ei! Ei saa riiklikke spordirajatisi teha, et rahva tervis paraneks. Ei saa! Kõik peab olema kasumlik ja parem kui veel välismaalste kätes. Las viivad siis oma kasumi maksuvabalt välja! Nii on hea! Aga kelle huvides selline poliitika ikkagi on?
Ja need Brüsselist või varem Moskvast tulnud käsud ja direktiivid - need on pühad ja vastuvaidlemisele ei kuulu. ja kui truult kõike neid käske täidetakse. Paljudes kohtades EL-is vilistatakse kohalikku arengut pärssivatele euronõuetele. Aga meil kohalikud eurofanaatikud lausa sadistliku mõnuga keeravad kaasmaalasele trahve kaela. See mis rahvas tahaks ja talle hea oleks, see on teisejärguline.
Aitab juba sellest mannetust riigist, mis ei saa midagi tehtud. Riik on meil muutunud hädiseks sültjaks kallerdisest, mida polegi eriti kuskil enam näha. Aga et riigis midagi ka paremuse poole muutuks, siis tuleks riigil ka ise midagi teha. Fataalselt väliskapitalile lootes ja ise mittemidagi tehes ei muutumeil midagi paremaks. Riik peab jõulisemalt sekkuma igasse riigi valdkonda, mida saaks parandada. Kui vaja, siis ka jõuvõtetega ja ebademokraatlikult.
Kui riigis on mingeid valukohti, mida saaks ja peaks kiiresti parandama, siis tuleb seda resoluutselt teha, mitte heietada ja laiutada käsi, et riik on õhuke ja ei saa sekkuda jne. Kaalul on ikkagi ei midagi vähemat, kui meie riigi käekäik. Kui spetsialistid midagi riigis parandada soovitavad, siis tuleks seda ka teha. Olgu see siis populaarne otsus või mitte - meie eesmärk olgu pikem perpektiiv, kui pragune erakondade valimistest-valimisteni populistlik ja lühinägelik palagan. Nii ei tehta kunagi vajalikke otsusi. Nii me jäämegi populismi igavesse nõiaringi.
Ma ei kutsu üles ebademokraatia (kuigi puhast demokraatiat polegi reaalsuses olemas!) kehtestamisele. Ma kutsun üles ratsionaalsele ja kaugemale vaatava riigijuhtimise juurutamisele. Ohjad tuleb võtta oma kätte ja teha kõik mis võimalik, et riigi eluolu parandada. Ise tuleb teha, mitte vaadata vaid näp suus EL-i ja välisinvestorite peale. Kas see ongi meie valitsejate suutlikuse tipp?
Tugeva riigi alustaladeks on peale muu ka tugev moraal, kokkukuuluvustunne, riigi pidev hool ja tunnustus igale töölisele, ühistööd, riiklikult organiseeritud tervislik vaba aja veetmine jne. Riik peab võtma vastutuse ja sekkuma oma rahva ellu. Ei saa olla nii, et riik jääb järjest õhemaks, rahval kaob side oma riigiga. Nii ta lahkubki siit umbmäärasest ja kõledast, rahakultuse käes vaevlevast, ekskommunistide juhitavast röövkapitalistlikust ussiesest, kus tema ainus staatus on olla riigile (ja riigi õnnistusel väliskapitali) kuulekas lüpsilehm. Aga just lüpsilehmad me olemegi siin. Kui meist midagi lüpsta pole, siis annab riik sulle jalaga. Siis sind temale enam vaja ei ole. Sust pole enam kasu. Riik ongi meil täna vaid kasu peal väljas, mis ei too kiiret kasu, selle peale aega raisata ei taheta. Aga nii nagu metsa kasvatamine võtab aega, nii ka tugeva rahva ja riigi kasvatamine nõuab kindlameelsust ja pidevat hoolt.
