Eesti raiskab lubamatult palju maksumaksja raha lennunduse peale
Eestil ei ole tuulest tulenevaid või maasügavustest purskuvaid "tuluallikaid", mille abil riik suudaks suurtegusid teha. Vete peale ehitatud palmisaared või klaasplaatide tornistamised teostuvad alati ainult riigi maksumaksja tööga väljateenitud tulude kasutamisest. Just see sunnib igaüht - nii maksude kogujat, maksumaksjat kui ka maksudest väljajagatavate abistuste saajat - terve kriitikaga oma võimalusi hindama.
Maailma lennundus on struktuursete murrangute äärel. Varem suurmonopoolselt määratud mänguväljad ja tulud on läinud ümberjagamisele. Samaaegselt kui piletihinnad langevad, tõusevad kütusekulud, personalikulud ning muud lennundusega seotud haldus- ja tehnikakulud. Vaid üksikutel odavlennufirmadel on õnnestunud oma äritegevusega kasumisse jõuda. Igal muul üldisel juhul iseloomustab kogu maailma lennundust suurkahjumlus, mida, arvatagi (!), kompenseeritakse maksumaksja rahakotist võetud raha ehk siis riiklike toetustega.
Läti majandusminister, Artis Kampars kinnitab eeltoodut näiteks airBaltic mängus (Delfi 10.6.11). Liberaalse turumajanduse supermoto – tulud mulle/meile, vastutus ja kulud sulle/teile – töötab lennunduses täie hooga. Kahjumites siplevad lennufirmad tasuvad silmagi pilgutamata oma omanikele ja juhtivtöötajaltele, arvestades tegevuse kahjumlikkust ja maksumaksja arvelt võetud ”lisaraha”, suisa ulmelisi tänusummasid.
Loodusreostuse heastustrahvid tasutakse kahjumluse tõttu taaskord maksumaksja enda rahadega ning selleks, et kogu rahapesu pillerkaar katkematult töötaks müüakse "õnnelikule lendajale" alla omahindade lennupileteid endisaegse, tubakatooteid pealesuruva reklaamsusega. Õnnelik inimene lendab. Veel õnnelikum inimene lendab kaugemale. Kõige õnnelikum inimene lendab ka siis, kui selleks pole vähimatki põhjust.
Uuringute kohaselt (Berni ülikool 2011 Matthias Egger, avaldatud ajakirjas Epidemiology) on elurajoonide vahetus läheduses olevad lennuväljad sealsetele elanikele (k.a. Tallinn oma ääremaadega), lennukite lärmi ja saastete tõttu selgelt tervist kahjustava mõjuga. Olgugi, et tänu odavamatele reisikuludele võib oodata lendamise edasist hoogustumist, peaks ometi olema ilma uuringutetagi selge, et pikemas perspektiivis pole sellelaadses kasvuarengus mingit loogilist sisu.
Kui maksumaksja saab esmalt odava lennuvõimaluse, mille ta tasub temale nähtava rahaga oma rahakotist, maksab ta seejärel kahjumiga töötavate lennufirmade odavuse ikkagi ise kinni, seekord maksude ehk siis varjatud rahadega. Tegelikult oleks üldse ajakohane arutleda, kellele ometi on kasulik arendada lennundust, kui sama reisimisvõimaluse, hoopis väiksemate saastekuludega, saaks ka liiprite ja kiirrongide abil ära korraldada?
Miks Eesti riigil, st Eesti maksumaksjal, peab olema oma Estonian Air uue juhi, härra Taskila sõnul, isegi 35 lennuki suurune privaatlennufirma? Kui palju maksumaksja sellest tiivaglamuurist reaalset kasu (või hoopis vääjamatut kahju) saab? Milleks riik, kelle kohustused on oma kodanike heaolu ja sotsiaalsete tagatiste korraldamisega seotud, peab ülisuurte riskidega lennundusäris kaasa lööma?
Otselendude abil tekkinud töökohad? Ärgem petkem iseennast! Selliste kulutustega, mida Estonian Air oma kahjumi täitmiseks rööviks, saaks luua hulga tootvat tööd koos töökohtadega. Eesti töö ei saa ega peagi lõpmatuseni põhinema välisinvestorite meelitamisel. Mingil saatuse neljandal momendil peab viimaks ometi ise endale labida ostma ja ise sellega oma põldudel kaevama hakkama. Samuti pole vaja muud, kui muuta lennuliikluse vahenduskulud ja sellega seotud laevaliiklus senisest soodsamaks ning kalli Helsingi lennuvälja mitmed lennud suunduksid iseenesest Tallinna lenuväljale. Milleks siis Eestile oma, juba ette oodatult suurkulusid nõudev ning heakskiidetud kahjumisse ehitatud lennupark?
Kui Eestis oleksid lapsed toidetud (Sirje Rattus, 06.02.2011, Pealinn), riietatud, koolitatud ja hoolitsetud, kui igal soovijal oleks töö ja selle tööga väljateenitud õigus täisväärtuslikule elule, kui vanurite hambaravi oleks vajaduste tasemel, kui riigil oleks pikaajaline ja kindel perspektiiv oma majandustegevuse arendamiseks, siis jah, võiks hakata otsima, kuhu seda liigset raha saaks arenduslikult kulutada. Paraku sellist ülejääki ei ole. Vastupidi, riigi erasektori võlg on mastaapsuselt hoiatavalt suur ja ka valitsussektori tase on paremas olukorras ainult tänu sellele, et erasektorile mõeldud kulutused on kunstlikult alla rebitud. Mitmed asjatundjad ennustavad raskeid ja veelgi raskemaid aegu ja paljude Eesti perede jaoks on need rasked ajad juba saabunud.
Aga millest me sellest hoolimata räägime ja millele kaasa noogutame? AirBalticu puhul pumbati eelmine aasta niigi kehvakese Läti kodaniku taskust 21 miljonit eurot (340 000 000 krooni) lennunduse arendamiseks, et selle aasta esimese viie kuuga sealt 26 miljonit eurot, k.a offshore firmade abil erakätesse juhtida või lihtsalt tuulde loopida. Kas selline "arendamine" ei ole sulaselge ühiskonnalt varastamine?
Kui raha ei ole, siis ei lennata. Kes juhivad asju nii, et riik (meie kõikide arusaamlus) väldib inimestele (meile endile) tehtud kulutusi, kuid, näe, seesama riik (meie ise) tahab ja peab lärmi ja saasteid toovad ning kütuseneelajad lennukid iga hinna eest lendu tõstma?!
Kui kaua ühiskondlike tulude baasil tehtud erastamisepidude sponsoreerimiseks tolmu köhival eestlasel huumorimeelt ja rahanatukest jagub?
