Eesti peaks olema välispoliitiliselt isepäisem
Iseenesest sooviksime loomulikult riigina olla pigem veduri staatuses, kuid kas me oma tegudest ja otsustest lähtuvalt üldse kandideerime sellele staatusele?
Hiljuti toimunud presidendivalimiste debatt tõstatas kaudselt Eesti iseteadlikkuse määra otsuste tegemises. Ajakirjanduses tekkis diskussioon, mis juhtis liigset tähelepanu presidendi valimisele riigikogus nagu Eesti Vabariigi põhiseadus ette näeb.
Mõni parlamendisaadik nägi sellejuures ohtu demokraatiale, vaatamata sellele, et meie põhiseadus on tunnistatud üheks demokraatlikumaks maailmas. Lisaks, kui mõelda sellele, kui suurt pooldajate arvu riigikogus nõuab presidendikandidaat valituks osutumiseks, siis mis ohtu kujutab see demokraatiale? Loogiliselt võttes, mida suurem on veenda soovitavate inimeste grupp, seda raskem on neid nö ühe muusika järgi tantsima panna.
Tegelikult ei peitu probleem presidendi valimiste demokraatlikkuses, vaid hoopis teatud iseteadlikkuse ja julguse puudumises otsuste tegemisel. Lisaks sarnase valimissüsteemi puudumine mujal Euroopa juhtivriikides. Sageli tundub meile sobimatu teha otsuseid kiirelt ning reeglipäraselt.
Mainitud presidendivalimistel tõstatus mõttetu kemplemine valimisprotseduuri üle, mille põhjusena kuvandus lihtsalt uskumatus valida president nii nagu nö kord ja kohus seda nõuab. Tõstatati probleem nagu vajaksime antud protseduuri läbi viimiseks lisaks veel kellegi poolt heakskiitvat kätt ja parem, kui see oleks tulnud väljastpoolt.
Iseenesest pole meil olnud palju neid aastaid, kus oleme saanud iseseisvalt reegleid kehtestada ning otsustada, kuidas neid täita. Polnud seda tegelikult ka Nõukogude Eesti perioodil, sest otsustas ju näiteks Vaino tegelikult vaid selle üle, miks mõnes restoranis salvrätikud puuduvad ning kui palju neid sinna juurde oleks vaja.
Jättes kõrvale viimased presidendivalimised, siis suur, piltlikult öeldes, orkaanimöll tekkis Eesti liitumisel Euroopa Liiduga, kui ühiskonnas tekkis diskussioon euronormidest tingitud reeglite täitmise ümber. Küll kurtsid mõned põllumehed oma toodangu mittesobivusest euromõõtmetele ning sellest tulenevalt peatset pankrotistumist. Küll halasid mõned ehitusettevõtjad ehitatud hoonete pistikute paigutuste üle, mis kuidagi ei sobinud eurostandarditega, mis tähendanuks terve elektrivõrgu ümberkorraldust.
Sarnaseid näiteid leiab veel, kuid mis põhiline – kuigi otsus Euroopa Liiduga liituda ja sellest lähtuvaid seadusi täita oli vastu võetud, püüdsime ikka tekitada sihituid arutlusi, lahterdades nõudmised utoopilisteks ja mitteutoopilisteks. Seda loomulikult tuues näiteid nendest riikidest, kes sõltumata kuulumisest Euroopa Liitu euronormidele täit tähelepanu ei pööra. Ikka püüdsime sarnaneda mõne teise riigiga, mitte olla iseteadlik ja lähtudagi reeglitest, mis liitu kuulumisel meile täitmiseks määrati.
Tundub, et mõningal määral oleme hakanud kahetsema Euroalas tehtud solidaarsusel põhinevat otsust osaleda stabiilsusmehhanismis. Kui vaatame oma Põhjanaabri Soome poole, kes praegu maadleb põhimõtete eest kehtestada tagatis abivajajatele toetuste osutamisel, siis tundubki, et võib-olla loobusime oma nõudmistest ehk liiga kergekäeliselt. See väljendus ka Ilvese-Tarandi debatis, kus viimane arvas, et selline olukord, kus Soome nõuab tagatist ja Eesti mitte, on märk kahe riigi halvenevatest suhetest.
Pole ju Soome, vähemalt avalikult, palunud Eestit endaga koos võitlema tagatiste määramise eest. Eesti suutis teha kaalutletud otsuse, kuid ikka tõuseb selle ümber torm, kas otsus oli ikkagi õige. Pigem tuleks mõelda ja anda oma ideed ja mõjutused edasi, leevendamaks kriisi euroalal. Kas või nõudes selleks edaspidi suuremaid toetusi erinevates valdkondades.
Kuigi ei saa väita, et Eesti riik ei pea kinni reeglitest ning et meil puudub sootuks iseteadlikkus. Vastasel juhul ei peetaks meid üheks Euroopa pailapseks tähtsas majandusvaldkonnas. Pole me riigina tundnud Brüsseli pahameeletorme Euroopa Liidu reeglitest mittekinnipidamisel. Samas vajab meie tegevus rohkem konkreetsust. Meil peab olema riigina oma kindel visioon, siht kuhu minna, mis ei muutu päevapealt ning mis arvestaks meie naabrite tegevust.
Kui Soome ei pea vajalikuks NATOga liituda, ei tähenda see, et NATO halb on ning Eesti ühtekuuluvus Soomega väheneks selle võrra. Vastupidi, meil kõigil on oma nägemus edukast riigist, mis ei pea sõltuma otseselt ühe või teise riigi otsustest.
