Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Eesti õpetaja Hollandis: surm loengusaalis ehk mida meil on Hollandilt õppida

 (41)
Eesti õpetaja Hollandis: surm loengusaalis ehk mida meil on Hollandilt õppida
AFP/Scanpix

Surm loengusaalis. Sellise teate postitas mu sõbranna mõnda aega tagasi Facebooki. Miks? Sest ta viibis taas seminaris, kus oli tema sõnul lausa piinlik olla: õppejõud püstitas küsimusi, üks-kaks inimest vastasid, ülejäänud vaatasid põrandale ning lootsid, et neid nimepidi ei küsita. Või jätkasid Tetrise mängimist.

Too õppejõud ei küsinud midagi ületamatut, ta ootas tudengitelt vaid enda arvamuse avadamist. Eriti kurvaks teeb asjaolu, et piinlik seminar ei toimunud mitte bakalaureuseõppes, kus vaikushetked võiks veel tudengite tagasihoidlikkuse või teadmistenappuse süüks ajada, vaid magistritasemel.

PISA ja muude uuringute tulemused väidavad, et meie õpilastel on maailmatasemel teadmised, kuid reaalsus näitab, et kui on vaja õpitud fakte omavahel seostada ja arvamust avaldada, jäävad paljud hätta ning pigem teesklevad, et ei kuule õppejõu küsimust. Kas on kedagi, kes ei kahtle, et miskit on mäda Eesti hariduses?

Sarnased seminarid pole üksikjuhtumid. Neid toimub nii Tallinnas kui ka mu enda alma materis - Tartu ülikoolis. Põhjuseid võib loetleda mitmeid, alates sellest, et tudengitel pole aega seminarideks piisavalt valmistuda, kuna käivad õpingute kõrval tööl, kuni selleni, et akadeemilistel erialadel õppivad üliõpilased on harjunud loengusaalis eeskujulikult kuulama ja infot vastu võtma, kuid mitte enda arvamust avaldama.

Siin paiknebki kõige nukram osa: praegused vaikivad tudengid on minu arvates põhi- ja gümnaasiumiastme tuupimiskeskse õppimiskäsitluse viljad. Kui õpilastelt pole nende varasema 12 või 15 kooliaasta jooksul arvamust küsitud, on võib-olla ka vale oodata, et nad seda ülikooli astudes agaralt tegema hakkavad.

Arvamus – mis see veel on?

Mäletan selgelt, kui pidin gümnaasiumisse astudes uue kirjanduse õpetajaga hakkama kõiki loetud teoseid suuliselt analüüsima. Esimene aasta oli piinarikas suuremale osale klassist, sest olime harjunud vastama küsimustele stiilis „Mitu õde-venda oli peategelasel?” Nüüd oli järsku vaja hakata arvamust avaldama. Keegi ei olnud meilt seda varem küsinudki, sest alati oli kiire tunnimaterjali läbivõtmisega.

Pidime ühe õpiku ruttu läbi töötama, et järgmisega alustada. Tulemuseks oli see, et mäletasime peast kultuuritegelaste sünni- ja surmadaatumeid, kuid nende teoste üle ei arutlenud. Oskasime une pealt nimetada erinevaid värsimõõte, kuid luuletuste sisu mõistmine oli paljude klassikaaslaste jaoks liiast. Meil oli raamatutarkus, millest palju ununes pärast kontrolltöö kirjutamist. Ülikooli jõudes vastasime kursusekaaslastega aeg-ajalt õppejõu küsimustele lihtsalt seetõttu, et nii-öelda linnuke kirja saada ning hinnet kergitada. Või vaikisime hoopiski.

Sama käitumismustri jätkudes kurdavad Eesti ettevõtjad ka aastakümnete pärast, et eestlastel jääb puudu innovaatilisusest ning koolides valitseb loovuskriis. Loomulikult on faktiteadmised olulised, kuid praegu on tasakaal tuupimise ning loovuse vahel paigast ära. Aasta tagasi Inglismaa koole külastades oli minu jaoks värskendav näha, et sealsed 11-12-aastased õpilased kirjutasid tunni jooksul vaid ühe lõigu teksti ja analüüsisid põhjalikult selle sõnakasutust ning ülesehitust.

Paljudelt nende Eesti eakaaslastelt oodatakse sama aja jooksul täispika jutu esitamist, mille valmimisele ei järgne mingit analüüsi. Hollandi koolis, kus praegu praktikal olen, läheb kontrolltööjärgne tund alati vigade ja õigete vastuste analüüsimisele. Õpilased ei lepi hinnetega 7,6 või 8,9, nad uurivad ja arutlevad, miks nende vastus oli vale. Julgen arvata, et samad õpilased säilitavad oma uudishimu ja avatuse ka ülikooli jõudes.

Kastist välja

Suur vastutus lasub siinkohal vanematel ja õpetajatel. Koolis töötades näen, et peredest, kus laste arvamus loeb, tulevad avatumad õpilased, kes küsimuse puhul „Mida sina arvad?” ei löö silmi maha. Vähemalt kirjanduse tunnis ja küsimuste puhul, mis nõuavad isiklike seisukohtade avaldamist, ei saa olla mustvalgeid vastuseid ning õpetaja suhtumist, et on olemas tema arvamus ja vale arvamus.

Nii kodus kui ka koolis tuleb innustada lapsi iseseisvalt mõtlema ning hoiduda traditsioonilistest mõttemallidest erinevate ideede mahategemisest. Erinevad seisukohad annavadki aluse aruteludeks ning võib-olla on meil tulevikus seetõttu rohkem kastist väljapoole mõtlevaid inimesi ning me ei räägi loovuskriisist.