Eesti majandus ehk pole inimest, pole probleemi

15. oktoobril pöördusin ma artikli ja avalike küsimustega Eesti juhtivate kaubanduskettide poole, mida nende tuhanded teenistujad kutsuvad kohati puukettevõteteks. Tänaseni pole neilt laekunud mitte ühtegi sisulist vastust ega toimunud ka väidete ümberlükkamist. Vaikimine näib tõendavat probleemide olemasolu.

Pean väga reaalseks võimalust, et need ettevõtted soovivad teadlikult vältida poleemika edasist eskaleerumist, mis algataks ühiskondliku debati töötingimuste ja töötasu teemadel. Viimane eeldaks ju kulutusi ehk kasumi vähenemist, mida ei peeta vajalikuks, et muuta töötajate töötingimusi vähemasti inimväärseks. Kes arvavad, et need on niigi head, siis palun tutvuge meie kaubanduskettides toimuvaga ja vestelge avameelselt töötajatega, nagu mina olen seda teinud. Kuuldu ja nähtu on kohati õõvastav, kui mitte šokeeriv.

Need, kes on äriga kokku puutunud, teavad, et kapitali olemasolu on ettevõtluse juures kriitilise tähtsusega. Visiooniga ettevõtjad mõistavad sedagi, et sama oluline on inimressurss, millest ei saa üle ega ümber ka meie kohalik teenindussektor. Näiteks tööstuses ja põllumajanduses toimub järk-järguline tootmise automatiseerimine, mistõttu langeb neis sektorites eelkõige inimtööliste tähtsus. See toimub väga lihtsal ja loogilisel põhjusel, sest töö iseloom on muutunud. Samal ajal kasvab inimfaktori osakaal klienditeeninduses, sest täna teid poodides veel robotid ei teeninda. Vähemasti mitte sellised, kel puudub hing.

Need trendid ei ole Eesti jaoks ainulaadsed, neid võib kohata maailmas igal pool. Küll aga paistab Eesti võrdluses arenenud Euroopa riikidega välja selles, et inimressurssi nähakse kui loomulikku ja vähenõudlikku ning seetõttu ongi saanud mitteametlikuks normiks investeerida kõikjale mujale peale ettevõtte inimeste, kes kogu seda masinat töös hoiavad.

Paljudel teenindajatel on vaid üks lihtne küsimus: kui kuluridadel jätkub raha kõikideks muudeks arenguteks ja lisaks veel dividendideks, siis miks ei jätku finantse inimväärsete palkade jaoks? See küsimus lähtub üsna lihtsast ja kainest loogikast, et kui raha ikka ei jätku, siis on ju kulud suuremad kui tulud ning ettevõte pankrotis.

Mulle tundub, et päris paljud inimesed, kel on need ihaldatud tasuvad ja lühikeste töötundidega töökohad, ei mõista tegelikult kogu poleemika olemust. Tõepoolest, saalitöötaja töö väärib ettevõtte juhi omast madalamat palka, mis on igati loogiline, ent jutt käib hoopis sellest, et see madalam palk on isegi Euroopa mastaabis pretsedenditult madal!

Tänane ettevõtjate liidu poolt normaalseks peetav minimaalne töötasu on sisuliselt inimväärikuse jalge alla tallamine, mitte tasu töö eest! Pärast maksude ja eluspüsimiseks vajalike teenuste ja kaupade tarbimist ei jää inimestel kätte praktiliselt üldse vahendeid, millega ülejäänud kuu aega vastu pidada. Ja palka makstakse Eestis vaid kord kuus.

Eesti teeninduses on justkui aktsepteeritud norm, et õige teenindaja omab vähemalt kahte töökohta, kus esimesega teenib ta ausalt välja oma miinimumpalga ja teisega rahastab oma eraelu, juhul kui tal selleks peaks aega üle jääma. See pole normaalne!

Arenenud maailmas defineeritakse sellist töökorraldust orjapidamisena, aga meil Eestis on see tööandjate ja töövõtjate omavaheline kokkulepe olukorras, kus keeldumine tähendab töötuks jäämist. Kui vaadata Eesti ühiskonnas natuke laiemalt ringi, siis eespool kirjeldatu iseloomustab suuresti ka meie avalikku sektorit, kus paljude töötajate töökoormus on lähenemas inimvõimete piirile. Ärge olge naiivsed ja arvake, et ainult saamatud lihttöölised lahkuvad riigist, sest ka sealt on inimesi lahkumas, kui vaim koos motivatsiooniga otsa saab.

Meedias levitatakse teadlikult valeinformatsiooni, selleks et avaliku sektori ja erasektori vastasseis püsiks, nagu see on normiks saanud Tallinna ja Toompea omavahelistes suhetes. Seda tehakse selleks, et ühiskonnas kinnistuks kuvand priiskavast ja kõrgepalgalisest lihtsast riigiametnikust, keda juhivad targad ja eksimatud tippjuhid, kes lihtsalt peavad olema poliitikud, sest vastasel juhul saavad ülemusteks tehnokraatidest spetsialistid, kes ei mõista inimestega suhelda. Samal ajal seda rikast ametnike klassi ühiskonnas ei eksisteeri, kuigi uudistes on ikka ja jälle kuulda nende palgatõusust. Miskipärast ei räägita kunagi, kes konkreetselt saab palka juurde ja kas seda saavad kõik avaliku sektori töötajad.

Sageli ilmneb pärast järjekordset "avaliku sektori palgatõusu", et palgatõus puudutas vaid kõige madala astme töötajaid, kelle seas kaadrivoolavus ületab juba igasuguse kriitilise piiri ning aukude lappimiseks ollakse valmis sundkorras palku tõstma. Võtame näiteks päästjad või patrullpolitseinikud, kes pärast ametikutse omandamist lahkuvad riigist.

Lisaks madalatele palkadele levib Eestis veel teinegi motivatsioonitapja, mille nimeks on egoism. Kuna tippjuhid Eestis ei eksi, siis on ka igati loogiline, et ametnikud on alati kõiges süüdi. Nad lihtsalt ei teinud oma tööd piisavalt hästi ja võiks eeldada, et sama loogika kehtis ka siis, kui Estonian Airi pankroti äärele viinud Tero Taskila juhtimist hinnati 100 000 eurose lahkumishüvitisega, mis pidanuks korvama ametnike poolt kokku keedetud jamast tingitud meelehärmi. Analoogseid näited on kümneid, isegi sadu, kui mitte tuhandeid!

Teatavasti meie poliitikud ei vastuta mitte millegi eest, aga keegi peab ju vastutuse enda peale võtma. Siinkohal saavad ametnikud ja klienditeenindajad kokku üheks tööliste liigiks, keda seovad sarnane töökeskkond, kohustused ja suhtumine ning eristavad mõneti numbrid ja tunnid, millega neid välja teenitakse.

Poliitikute ja ettevõtjate väide, et turg paneb kõik paika, on rohkem laiskade ja saamatute juhtide eneseõigustus. Selline mentaliteet kinnistab vaid seda, et piiratud osa Eesti ühiskonnast rikastub ja ülejäänud kas vaesuvad või põgenevad. Teatavasti ka nõukogudemaal tekkis oma nomenklatuur, kes nautis kollektiivset heaolu kõige enam teiste eest. Kas olemegi jõudnud ringiga tagasi samasse ajastusse, kus punased värvid ja lainelipp on asendunud sinise ning sinimustvalgega?

Inimesed, kes on Eestist lahkunud, kinnitavad nagu ühest suust, et ebainimlikud töötingimused, ületunnid, mõnitav suhtumine, olematu kaitse, kallutatud ametiühingud ja pea olematu palk on sealsetes ühiskondades mõeldamatud. Ka kohalike omavalitsuse valimiste järel ruttasid mõned valimistel peksa saanud poliitikud targutama, et on ebaeetiline rääkida palgakasvust ja heaoluühiskonna püüdlusest ajal, kui meil olla pool sajandit okupatsiooni seljataga.

Kuulge, halloo, see okupatsioon lõppes teil 22 aastat tagasi! Näib, et selliste eluvõõraste inimeste juhtimisel saab ka Eestist riik, mis jääb heietama meile osaks saanud ajaloolisest ebaõiglusest, mis hoiab meie arengut kinni ega lase meil areneda majandushiiglaseks. Selline õigustus on aegunud, väär ja selle rääkija hindab oma kuulajat lihtsalt lolliks!