Jaanuari alguses tuli minu juurde meie kooli 12. klassi õpilane, kes käis tegemas C1 tasemeeksamit. Ta valdab eesti keelt väga hästi, aga kahjuks sai ta 58 punkti ja seega jäi C1 saamata. Väga kahju oli temast. Miks tal siis ei õnnestunud, tekkis küsimus.

Esiteks tahan öelda, et C1 tase võrdub emakeeleoskusega. Lisaks nõuab see tasemeeksam hoopis teistsugust arutlusoskust ja elukogemust kui on gümnasistil. Olen kindel, et iga eestlane, kelle emakeel on eesti keel, ei ole võimeline sooritama ideaalselt seda tasemeeksamit.

Praegu lõpetatakse gümnaasium B2 tasemega. Õpilased, kes saavad eksamil 70 ja rohkem punkti, saavad igapäevaelus hakkama. Oluline ongi see, et õpilane saaks keeleoskusega igapäevaelus hakkama. Nüüd tahetakse, et gümnaasiumi lõpetaja sooritaks tulevikus C1 tasemeeksami. Muidugi oleks hea, kui õpilased valdaksid kooli lõpuks eesti keelt nagu emakeelt.

Ma ei ole vastu, et uus valitsus vaatleb võimalust, et neli kooli Eestis oleksid täielikult vene õppekeelega ja õpilased valdaksid gümnaasiumi lõpuks eesti keelt C1 tasemel. Väga lihtne on ideid välja käia, aga neid ellu viima peavad õpetajad. Kui õppetöö on vene keeles ja eesti keelt õpitakse ainult eesti keele tunnis, siis on sellel tasemel väga raske keelt ära õppida. Muidugi on võimalus mõne teise ainetunni arvelt suurendada eesti keele tundide arvu. Kas aga on õige näiteks vähendada kehalise kasvatuse osakaalu, et rohkem õppida riigikeelt. Mina arvan, et ei ole.

Uus nõudmine tekitab stressi nii õpilastes kui õpetajates. Koolis peaks olema rahulik nii õppida kui õpetada.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et keeleoskus tuleb tihti pärast õpinguid, kui minnakse tööle eestikeelsesse keskkonda ja tekib keele kasutamise võimalus.

Seega jäägem B2 taseme juurde. Oluline on, et õpilased saaksid elus hakkama oma keeleoskusega ja B2 taseme teadmistega saab hakkama. Ärgem tekitagem lisastressi. Kes tahab, õpib keele ära ka ilma surveta.