Eesti fabritseeritud majandusedu on müüt

Viimasel ajal on olnud palju juttu Eesti riigi majanduslikust edust ja tohutust ekspordi kasvust. Need väited põhinevad statistikale - Eesti statistikale. On teada, et on olemas väike vale, suur vale ja statistika. Üllataval kombel on Eesti statistikaameti andmed tunduvalt positiivsemad, kui isegi Eurostati andmed, mida peetakse niigi ülespuhutuks.

Valitsuse hääletorud seletavad pidevalt majanduskasvust. Välisminister Paet väitis isegi Austraalias, et Eesti eksport on kasvanud 40% ja, et Eestis ei ole probleemiks mitte tööpuudus, vaid tööjõupuudus. See on muidugi üllatus sadadele tuhandele töötutele ja nendele sadadele tuhandetele, kes on sunnitud endale välismaal leiba teenima.

Aga vaatame, mida sõltumatud rahvusvahelised reitinguagentuurid Eesti kohta räägivad. Rahandusminister Ligi väitis, et Eestit alahinnatakse ja riigile tehakse liiga. Sama asja kisas ka USA, kui S&P nende reitingut alla kiskus. Aga röökimine ja ähvardused ei mõjunud. S&P jättis USA ikka AA+ tasemele, ehk samale tasemele mis Belgia, kes ei suutnud peaaegu paar aastat valitsust kokku panna.

Eesti kohta räägivad reitinguagentuurid palju süngemat juttu. Ansipi valitsus kireb majanduskasvust ja ekspordi õitsengust, aga rahvusvahelises mastaabis kõrvutatakse Eestit pankrotiäärel olevate riikidega. Reitinguagentuur Fitch asetab Eesti samale pulgale pankrotiäärel oleva Itaaliaga, reitinguks A+. Reitinguagentuur S&P paneb Eesti samasse patta krahhi äärel oleva Hispaaniaga, reitinguks AA-. Agentuur Moody´s paigaldab Eesti ainult väikese sammu ettepoole kokkuvarisevast Itaaliast jne.

Millega siis põhjendatakse Eesti majanduse ja ekspordi kasvu? Eestis ju puudub tööstus, pole vabrikuid ega tehaseid. Aga ometi eksporditakse meeletutes kogustes vanametalli, puitu ja muid materjale. Samuti kasvab ka, statistiliselt, valmistoodete eksport. Vaatame siis viimast lähemalt.

Kuskil Hiinas klopsitakse kokku mobiiltelefoni jupid, saadetakse Eestisse, pannakse kokku ja saadetakse Soome või Rootsi, kus sellele pannakse Nokia kleeps peale. Aga Eestis kasvab selle telefoni väärtus 400-500%, sest Eestis pannakse ta 5 minutiga kokku. Sisse tuuakse tooraine, muudetakse see kohapeal valmistoodanguks ja saadetakse Rootsi. Kõik paistab ju imeilus olevat, aga tegelikkuses on kõige suuremaks kaotajaks Eesti riik, rääkimata töölistest. Ettevõtja saab ju 20%-lise käibemaksu ekspordisumma pealt tagasi. Selles ongi Eesti riigi võlu, et raha saab teha mitte millestki.

Panen selle situatsiooni nüüd lihtsamasse rahvakeelde. Tuuakse sisse vagun mereliiva Venemaalt, hinnaga 100 eurot. Tehakse vagunile uued saatedokumendid, et liiv on filtreeritud ja, et tegemist on kõrgkvaliteetse ehitusliivaga. Hinnaks 600 eurot vagun. Venemaal vormistatakse samale vagunile uued dokumendid, et tegemist on odava mereliivaga, mis müüakse Eestisse 100 euro eest jne.

Iga vagunitäie pealt kasvab Eesti eksport kuus korda, rahaliselt. Selle järgi arvestatakse ka SKT-d, ehk eksport kasvab mühinal. Paraku jäetakse mainimata, et iga 600 eurose vaguni pealt maksab riik eksportijale 20% tagasi, mis on enammakstud käibemaks. Pole ju paha äri. Ainukeseks kaotajaks on Eesti riik, kes reaalset tulu ei saa, sest ettevõtte kasum ei ole Eestis maksustatav ja käibemaksu tagastamisega jääb riik kahjumisse. Kellele on sellist Potjomkini küla vaja?

Kui poleks selliseid käibemaksupettuseid, võltsitud saatedokumente ja fabritseeritud ettevõtlust, siis oleks Eesti oma reitingute poolest üpris lähedal Kreekale, keda ta nii intensiivselt abistab. Aga seniks tuleb leppida rahvusvaheliste agentuuride arvamusega, et Eesti on oma usaldusväärsuse poolest samal tasemel pankrotiäärel oleva Itaalia ja Hispaaniaga.