Kui vaadata Eesti töökuulutuste portaale, siis üle poole vabadest töökohtadest on pakkumised ehitustööle välismaale. Seal on paljud kuulutused sellised, mille on üles pannud töövahendusfirmad, kes otseselt tööd ei paku. Tegemist on töövahendusfirmadega, kes otsivad alatasa töölisi, aga kui nende töökohtade vastu huvi tunda, siis kas pole neid hetkel saadaval või täiendatakse ainult ankeete.

Kui neil juhtumisi ongi sobiv töö anda, siis nad susserdavad ja maksavad kokkulepitust vähem. Eks alati leiavad nad põhjenduse, miks vähem maksta ja tavaline juhus on, et makstakse vähem kui 10 eurot tunnis.

Paraku maksavad Eestis tegutsevad Eesti tööandjad veel vähem. Üsna tavaline tunnitaks on heal juhul 5 eurot. Sageli on nii, et isegi spetsialistile makstakse alla 5 euro tunnis ja põhjendusi leitakse alati: küll on tööd tehtud aeglaselt, kvaliteet ei ole hea jne.

Eestis käib vähempakkumine ja kes pakub kõige vähem, see saab objekti. Kahjuks pole Eestis kehtestatud ehitushindade piirnorme ning tööle võetakse alati see, kes pakub odavaimat hinda.

Töötu ehitaja on sunnitud igasuguse pakkumise vastu võtma, sest maksud tahavad maksmist ja ilma rahata ei saa toitu osta ega perekonda üleval pidada.

Kuna Eestis ei saa ausalt äri ajada ka ettevõtja, kes tööd pakub, siis on tööline ettevõtjate ja vahendajate ohver ning riik ega valitsus selle eest ei vastuta. Võetakse vastu Eesti ja välismaa pakkumised, mida vahendavad sulidest ettevõtjad, kellel on tööd pakkuda, kuid tööline saab välismaa mõistes orja palka ja on sellega nõus ning teenib orjapidajaid hea meelega, sest kodus istudes raha ei teeni.