Eesti ajakirjanduses on head lugemist küllalt!
Nüüd aga sundis haigus mu voodisse. Olen uhke, et teleka vaatajat minust suurt pole, eriti haigena. Alguses lugesin raamatut, aga vilets olemine tegi keskendumise veidi raskeks.
Võtsin siis ette viimase poole kuu Eesti Päevalehed ja lisaks veel mõned ajakirjad, alates Digist ja lõpetades Kaubamaja Hooajaga.
Lugesin alguses siit ja sealt. Päevalehed lugesin lõpuks peaaegu kaanest kaaneni läbi. Kokkuvõttes avastasin piinlikkusega, et viga on ikka minus endas. Ma ei teagi, mida ma ajakirjanduselt ootan. Ikka tundub, et lood on lühikesed ja pealiskaudsed, aga pikki ei viitsi jälle lugeda!
Pidin taaskord tõdema, et kui ise süveneda viitsid, on lugemist küll ja küll. On teemasid, mis mind ei huvita, kuid tegelikult oleks igal inimesel vajalik end igas valdkonnas veidi harida. Mina tundsin küll, et sain hea hulga tarkust juurde ja olen maailma asjadega rohkem kursis.
Kokkuvõttes olen tänulik oma haiguspäevale, sest see sundis mind süvenema. Kas siis tõesti ongi tänapäeval nii, et kiire elutempo teeb meid laisaks ja pealiskaudseks? Me tahaks midagi lugeda, aga ise ka ei tea, mida. Infot on liiga palju ja nii ei jõuagi sageli pealkirjast kaugemale. See on kurb.
Aga loomulikult oleme ise vabad valima. Kas lugeda võimalikult palju pealiskaudseid pealkirju või valida paar artiklit, millesse süveneda.
Mina otsustasin, et edaspidi valin lehest aeg-ajalt just neid artikleid, mis mind tavaliselt ei huvita. Just seepärast, et siis on üllatusmoment suurem. Ja eks ikka selleks, et ennast harida. Lai silmaring on kõigile kättesaadav ja see on üks ütlemata kena omadus inimese juures.
Ääremärkusena pean veel ütlema, et küll on ikka mõnus võtta kätte paberist ajaleht! Ma ei ole küll uuenduste vastu, aga loodan siiralt, et paberleht jääb alles. Ja küllap jääbki, kui hind püsiks vaid taskukohasena.
