Eeskujulik liikluskultuur? Hea nali

Pärast autokooli minemist ning ise sõitma hakkamist olen hakanud Eesti liiklust hoopis teise pilguga nägema. Ja vaade, mis mulle avaneb, on üsna kurb.

Ma ei ela ei Tallinnas ega Tartus, sõidan peamiselt kõrvalmaanteedel, külades ning väikelinnas. Oma lühikese roolis oldud aja jooksul (natuke üle kuu aja) olen väga harva näinud juhte, kes paistavad teadvat, et liikluses on ka teisi peale nende. 

Väga tavaline on see, et pidevjoontest sõidetakse rahulikult üle, isegi möödasõite tehakse üle nende, kiirusepiirangud suurele osale liiklejatest ei kehti. 

Mis mind aga lõpuks siia kirjutama pani, on tänane juhtum. Sõitsin kodu poole, minu taha tekkis pikk metsaveoauto, kes mul tihedalt kannul püsis. Kui oleksin järsult pidurdanud, oleks ta mulle päris kindlasti tagant sisse sõitnud. Sõitsin üldiselt 90 km/h, mis ehk polegi nii eeskujulik kiirus arvestades seda, et tegemist oli kohati jäise teega, mis oli väga käänuline ning tihedate tõusude ja langustega.

Nähtavus oli enamasti igatahes üsna piiratud. Ühel hetkel otsustas see veoauto minust mööda sõita. Nähtavus oli väga piiratud, mina sõitsin endiselt suurima lubatud kiirusega ning pärast minust möödumist, kaugenes see auto minust väga aeglaselt, tema kiirus oli võib-olla 10 km/h suurem minu omast. Mida ta siis võitis? 15 sekundit? On see tõesti nii suur asi, et selle pärast seada ohtu nii enda kui ka teiste elu? 

Selle juhtumi tõin vaid näiteks, aga selliseid asju näen absoluutselt iga päev meie liikluses! Et oma jutuga mitte liiga pikaks venida, ei hakka rohkem näiteid tooma, arvan, et olete isegi Eesti liiklusega tuttav. 

Miks aga rikutakse reegleid? Miks inimesed seavad elusid ohtu ainult sellepärast, et... mille pärast üldse? Liiklusreeglid ei ole ju olemas sellepärast, et kedagi kiusata. Need on olemas põhjusega: et me kõik saaksime ohutult liigelda, et me ei peaks muretsema, kas meie pereliikmed lõpetavad päeva kodus või surnukuuris.

Ma tean, et paljud autojuhid mõtlevad, et nemad võivad kiirust natuke ületada, nemad võivad mööda sõita kohas, kus möödasõit keelatud on, sest nemad on ju kogenud, nendega pole kunagi midagi juhtunud, nemad reageerivad kiiremini... Fakt on see, et nende autojuhtidega pole veel midagi juhtunud. Neil on õnne olnud. Ja võib-olla neil ka jätkub seda õnne. Aga keegi meist ei ole selgeltnägija, me ei tea, mis peale pimedat kurvi tuleb. 

Ma tean, et see artikkel ei muuda eriti midagi, aga kui kasvõi üks inimene mõtleb natuke oma sõidustiili üle järele ning otsustab, et võtab edaspidi asju natuke isetumalt ja rahulikumalt, siis on sellest kasu olnud.