Ebausust: palun ärge osalege psühhoterrori levitamises!
Halvast rääkides kolm korda üle õla sülgamine, et see täide ei läheks - see oli meie lapsepõlvekodus tavaline. Oli ka kolm korda vastu puud koputamine, sama eesmärgiga või siis koputati kolm korda vasaku jala kannaga vastu maad.
Viiekopikalise kinga sisse panemine enne eksamit pidi aitama kergemini hea hindeni, samamoodi ka õpiku panemine padja alla pidi aitama õpitavat paremini meelde jätta. Kui kõndisid sõbraga kogemata teine teiselt poolt posti, pidi kohe sõbrale "tere" ütlema, siis ei juhtunud traagilist tülliminekut.
Kõnniteeplaatide liitekohtade peale ei tohtinud astuda. Hommikul pidi hoolega vaatama, kumma jala voodist tõustes esimesena maha panid. Kui nägid autot, mille numbrimärgil oli kolm ühesugust numbrit, siis see tõi õnne. Kui kaks sõbrannat korraga ühe ja sama sõna välja ütlesid, siis pidi teist müksama ja hüüdma "vanatüdruk!" Ja see, kel esimesena müksata õnnestus, sai esimesena mehele (ausõna, ma ei tea, miks see tol ajal 10-aastasele tüdrukule nii oluline tundus, aga nii see oli).
Mõningaid ebausukombeid harrastasid või soovitasid ka täiskasvanud, näiteks seda raamatu padja alla panemise nõksu. Nüüd ma saan aru, et ega nad seda tõsiselt ise ei võtnud, aga nad nägid, et laps on eksami või kontrolltöö pärast närvis. Ja rituaalid tegelikult aitavad rahuneda, mida irratsionaalsemad, seda paremini.
Sellepärast ebausk isegi toimib - paneb laps raamatu padja alla, sest täiskasvanu soovitas, rahuneb laps maha, magab paremini, puhkab välja ja selge peaga mäletabki kontrolltöö ajal õpitut paremini. Järelikult töötab! Lapse jaoks pole oluline, kuidas just. Nii on laste puhul pisike ebausk ja rituaalimaagia täiesti omal kohal. Täiskasvanud võiksid sellistest asjadest juba muidugi üle saada.
Ebausukombeid aga üritatakse kasutada ka selliste ebameeldivate sündmuste vastuabinõuna, mis ei sõltu inimesest enesest ning need meetmed võivad kohati muutuda kaasinimeste ahistamiseks. Ning seda teevad pahatihti just täiskasvanud ise.
Üks nendest ahistavatest asjadest on horoskoobid. Neid kasutatakse kaaslaste iseloomude kirjeldamiseks ja käitumise põhjendamiseks, ning ausõna, see on meeletult tüütu, kui põhjendatud pahameeleväljenduse peale arvab keegi, et "oh, lõvi möirgab, küll ta maha rahuneb". Pelglik inimene oletab, et tal on ehk "kuu vähis" või kui liiderlikku käitumist õigustatakse sellega, et "ta on ju skorpion või kaksik".
Veel enam, horoskoobimaniakid vaatavad väga järjekindlalt mööda inimese nendest iseloomuomadustest, mis tema "päikesemärgiga" ei klapi. Temperamentse sõnni puhul nähakse ainult neid hetki, mil ta on rahulik, karsklasest kala kahtlustatakse selles, et ta on lasknud endale ampulli panna. Jäära süüdistatakse katses teiste inimeste elu juhtida ka siis, kui ta tegelikult on maailma kõige eemalehoidvam ja mittesekkuvam inimene.
Õudne. Mina olen igatahes, vabandage, sebra aasta tibu. Mul on millimallika tõusumärk ja Uraan asub kirjutusmasina tähtkujus. Mida see teile minu kohta ütleb? Mitte midagi, eksole...
Ent kui horoskoobimaaniasse annab veel huumoriga suhtuda, siis teine moodne ebausk ajab täiesti marru. Ma räägin kettkirjadest. Nendest, kus on paremal juhul mingid neoesoteerilised mõtteterad ja käitumisjuhised nagu "ole endaga rahujalal ja inimeste vastu kena", aga mis alati sisaldavad korraldusi saata see kiri teistele edasi.
Ja mis eriti halb - nad sisaldavad ähvardusi ohtude kohta, mis tabavad sind siis, kui sa neid kirju edasi ei saada. Farmer John Alabamast on neis kirjades juba miljardeid kordi traagiliselt hukkunud, tema naaber sama palju kordi naftamaardlaid leidnud. Eriti halb on, et need kirjad tuleb edasi saata paljudele. Vahepeal oli periood, mil ma sain selliseid kirju mitu korda päevas. Vaadake, e-kirjanduse ajastul ei kulu ju kirja saatmiseks raha - interetiühenduse eest maksad sa niikuinii, postkasti pidamine on tasuta.
Iseenesest on inimeste kalduvus neid kirju edasi saata täiesti mõistetav. Kui neil oleks reaalne mõju - mis siis ikka, rikume aga rahulikult ära järgmise seitsme inimese tervise, tuju või tulevikuväljavaated, see on ju õiglane hind selle eest, et mina oleksin õnnelik, kas pole nii? Tegelikult on need kirjad emotsionaalne vargus, vampirisim. Kirjade saatjatest vist vähesed mõtlevad sellele, ent nii need toimivad - nad saadavad ähvardava ohu kellelegi edasi, et ise sellest pääseda, ja mida rohkemaid inimesi nad sedasi terroriseerivad, seda kindlamalt pääsevad nad justkui ise. Nii maksavad nad oma hea enesetunde eest teiste inimeste rikutud tuju, hirmu või murega.
Kallid inimesed! Olen oma elu jooksul kustutanud loendamatul hulgal kettkirju, ning, erinevalt farmer Johnist Alabamas, olen tänaseni täie elu ja tervise juures. Olen neid kirju saanud inimestelt, kes ei ela tänaseni sugugi paremini kui mina, naftamaardlate leidmisest rääkimata. Palun uskuge mind - kettkirjade ainus mõju on frustratsioon ja hirm, mida need ebateadlikemates tekitavad, nende edasi saatmisel saavad olla ainult negatiivsed tagajärjed paljudele ja mingit positiivset mõju sellel ei ole. Palun ärge osalege anonüümse psühhoterrori levitamises ja ärge alluge provokatsioonidele.
