Ebaõigluses on koolis süüdi õpetajad
Iseenesest eelnevaga nõus olles, tundub, et kool ei ole pelgalt ainult hariduse vahendaja ja jagaja, vaid ka haridus ise. Kahetsusväärselt jääb omandatu halvem pool kergemini ja paremini külge ning leiab rakendust igapäevaelus rohkemgi, kui me seda aeg-ajalt sooviks või tahaks.
See, et õpetaja klassiruumi sisenedes õpilastelt "Tere!" nõuab, on täiesti arusaadav ja aktsepteeritav. Kuid see, kui sama õpetaja õpilase heasoovliku "tsau" koolikoridoris või tänaval liikudes teadlikult tähelepanuta ja seega vastamata jätab, sunnib küll kurjasti ütlema nende samade lammaste kohta, kes tähtsalt totra näoga klassiruumi ja õpetajatetoa vahet liiguvad.
"Tehke minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi" õpetus, mida mõned õpetajad kahetsusväärselt nii klassiruumis kui ka väljaspool kooli, kas siis teadlikult või teadmatult, jagavad, on kordi ostetuim kaup, kui see, mida ainetundides pakutakse.
See tähendab, et kooliletil olev kaup, mida õpetajad pakuvad, ei ole ainult haridus ja teadmised, vaid ka kõik see, mida õpetaja ütleb, samuti kus ja kuidas ta seda teeb ning kuidas ta ise mingis situatsioonis käitub või mida ta mõnikord ütlemata jätab. Ehk siis lühidalt öeldes kõik see, mida nimetatakse koduseks kasvatuseks ja mida pedagoogilisele kasvatusele vaatamata välja juurida ei õnnestu.
Informatsioon, mida õpetaja oma käitumise, sõnade ja nendele järgnevate tegudega neile edasi annab, ei ole pelgalt vahend ainetundides pakutava edasiandmiseks või vahetundides toimuva ebaõigluse ning korralageduse likvideerimiseks. Pigem on see iseenesest kuldmuna, mis hea meelega hakkajamate õpilaste poolt ära ostetakse.
Tähelepanuta jäänud ja seda võib-olla ülemäära ära kasutavad õpilased, kes tundes enda pea kohal ebaõigluse ja minnalaskmise varju jäävad, muutuvad aga üsna pea võitlevaks proletariaadiks, kes võimulolijate klikiga varjatud sissisõda peavad. Enam ei oma isegi tähtsust, et vastaspoolel on ka häid õpetajaid.
Mõne "eriti andeka" õpetaja poolt esimeses klassis käivale juntsule tuima ükskõiksusega käskivas kõneviisis käratatud lause "võta välisjalanõud ära!" ise seda käsku kuulmata ja täitmata, või viiendas klassis halvatujulise õpetaja pandud pahaloomuline kiuslik hinne, kutsub proletariaadi revolutsioonile. Ja siis imestatakse, et "kuidas, palun?" Tulemus on ette aimatav: õpetaja ja õpilase vahelisest sõprusest või võrdsusest koolisüsteemis on kohatu ja naiivnegi rääkida.
Iseenesest ei olegi tähtis sõnumite sisu, mida mõni õpetaja pakub, vaid korrapärasus, millega ta neid ilmutab. Hariduse omandamise sisust irdunud adressaadid nopivad taolise õpetaja kodusest kasvatusest paratamatult parimad palad ja korjavad kõrvade vahele õppetunni, mida siis rakendatakse väiksemate, nõrgemate või nohikute peal kooli tualettruumis või katlamaja nurga taga. Koht ei ole oluline. Õpetaja ise aga pühitseb näilist narkootilist ja passiivset võitu, mille ta saavutas "tegija" ajutise paikapanemisega, sest tema silmad ja tahe igale poole ei ulatu. Näilise vagaduse ja võltsnaeratuse saatel tunnistab ta ennast süüdimatuks.
Valgustatud, optimistlikke õpetajaid, kes siira naeratuse saatel suure armastusega hädist palganumbrit trotsides enda ja laste unistusi koolis täidavad, on viimastel aegadel küll ka kooli juurde tulnud. Kahjuks ei jäta vanemate (ja mitte ainult vanuse poolest) kolleegide ja koolidirektori väljaöeldud ainuke eesmärk riigieksamite tulemusi kõrgel hoida kahtlustki, kust suunast tuuled puhuvad ja kelle heaolu eest meie koolides tegelikult hoolitsetakse.
