Ealisest diskrimineerimisest: juhid ei soovi endast vanemaid töötajaid

"Ealise diskrimineerimise probleem on enamasti nendes kollektiivides, kus on esikohal mõnus ajaveetmine ja teisel kohal töötegemine. Ka sellistes, kus on noored ja ülbed ülemused, kellele meeldib käsutada ja kes arvavad teadvat kõike, ega ei salli, kui keegi neile asjakohast nõu annab. Aga ega sinna harilikult vanem inimene kipugi – las hauduvad omas mahlas korralikult läbi kuni mõistus areneb," arvab lugeja.

"Juhid üldiselt ei soovi endast eriti palju vanemaid töötajaid. Nad ei tunne end hästi suheldes selgelt vanemate töötajatega. Seepärast valitaksegi nooremad töötajad ja räägitakse mingit juttu "arenemisvõimest". Pole need noored sugugi palju arenemisvõimelisemad kui vanad – nad on vahest isegi palju väiksema enesesunni võimega, mis selle noorusest tuleneva arenemisvõime nullib. Teine asi on vanade ja noorte sobitumine kollektiivi ellu ja üritustesse. Mina olen tõeline hälve ja fossiil – kõik minu töökaaslased ja ülemused on sama vanad kui mu lapsed. Kui toimuvad üritused, siis pole mul seal midagi teha, sest vanuse tõttu ma viina eriti palju ei võta ning seikluspargi üritused on minu jaoks liiast," kurdab teine.

"Pigem on asi iseloomus kui vanuses. Töötan ise kollektiivis, kus enamus on mu laste vanused. Mis noored pärast tööpäeva koos teevad, see pole minu asi. Olen end kogu aeg vormis hoidnud, nii et pekk ei ripu siit ega sealt ja hambad on suus – aasida polekski millegi muu kallal peale vanusenumbri, kuid seda pole kordagi täheldanud. Jah, me kõik jääme vanaks, kuid seda ei pea kogu aeg toonitama. Töökohal on tähtis toimetulek tööga, mitte vanus. Kui vanuse tõttu seda tööd teha ei suuda, tuleb muu tööots leida. Elage ise ja laske teistel elada – nii lihtne see ongi!" kuulutab kolmas.