Kaks nädalat tagasi tulime sõbraga mõttele, et lähme onule külla. Vanemad tahtsid ka kaasa, kui said meie plaanist teada. Mõtlesime, et hea küll, las siis tulevad.

Kui jõudsime Mustveesse, siis oli kõigil kõht tühi. Vanemad läksid kaubanduskeskusesse shoppama, aga meie selle kõrval asuvasse baari, et sealt midagi sooja süüa osta.

Kuigi kedagi teist peale ühe kliendi, kes pikutas seal ja teenindaja kaissu oli võtnud, ei olnud, ei teinud teenindaja algul meid märkamagi. Käis ja valas muudkui sellele mehele alkoholi juurde ja läks uuesti sinna istuma.

Kuna olime juba umbes veerand tundi ootanud, siis otsustasime ise küsida, et kas siin keegi töötab ka? Lõpuks ometi tuli siis teine teenindaja ja me küsisime menüüd.

Meile öeldi aga, et neil ei  eksisteerigi seda, vähemalt teenindaja jutu järgi mitte. Meile vastati, et kõik peale viineriprae on otsas.  Ütlesime siis, et võtame kaks praadi.

Selleks aga, et need saada, pidime ootama pool tundi! Seda meile aga ei mainitud.  

Lõpuks ometi toodi üks praad ja sedagi siis, kui olime uuesti küsinud Sõber võttis selle endale ja teenindaja läks tagasi taharuumi. Mina jäin enda praadi ootama. Siis kuulsin, kui hakati midagi vist lihahaamriga tampima. Arvasin, et nüüd purustatakse minu viinereid...Kuna olin juba päris kaua ootanud, siis tuldi väljast mind otsima, et kuhu ma nii kauaks jään? Kutsusin uuesti teenindaja, et enda praad ka kätte saada. Küsiti, mida ma süüa soovin? Vastasin, et ma ju tellisin sõbraga koos. Küsisime ju kahte praadi. 

Teenindaja vastas aga, et ainult ühe prae tellisimegi. Olin selle peale pahane, et müüja kliendi soovi kõrvust mööda lasi. Siis küsisin uuesti, et kas ma ka saaksin viineripraadi? Selle peale vastati, et just müüdi viimane maha- Aga peale meie polnud ju kedagi käinud!? Miks siis ei öeldud, et ainult üks ongi?!

Kuna tegu olevat praega, siis eelduste järgi peaks ka söögiriistad kaasas olema. Kuid sõbral neid ei olnud.

Seega siit järeldus: söögikoht ei olegi sageli söökikoht!