DELFI LUGEJA: Tarkuse kontsentratsioon Eestis lämmatab
Oma aastatetagusest kaugest kogemusest on mul siiani säilinud kusagil fotod, kus ma poosetan paljajalu selle rahalademe otsas, mis ma oma ettevõtluse viljana olin koju tassinud ja koridori põrandale kilekotist maha kallanud. Vahepealsetel aastatel on pikalt tehtud palgatööd, aga... Avastasingi, et juhul kui endalgi vastava praktilise kogemuse tõttu teemaga kokkupuudet on, siis tahaks nii mõnigi kord vastu vaielda. Aga no ei saa ju, kui teleris toimub sisuliselt monoloog vaatajaga. Moblaga messimise võimalus lakoonilise „jah“ või „ei“ raames ei ole dialoog.
Üllatus aga seisneb selles, et jäin mõtlema, et tavaliselt ju olen ma saanud seda “Foorumit“ vaadatud ilma erilise emotsionaalse keemiseta! Pigem olen olnud võib-olla lummatud sellest targast jutust, mis telerist elutuppa voogab, ja võib-olla endalegi märkamatult vahel ka kaasa noogutanud. Mis võib omakorda tähendada seda, et enamalt jaolt olen ma nondes jututeemades olnud võhik?
Tõsi jah, ega mul ei ole ka ealeski ei oma suhtlusringkonnas ega veel vähem teleauditooriumisse kibeledes olnud kihu tõestada, milline multifunktsionaalne superman ma olen. Mis ka ei olegi saanud tekitada mingit erilist emotsionaalset kirgastumist teleri ees, sest minu edevus on lihtsalt oluliselt teistsuguse kallakuga ja avaldumisvormidega? Aga kas just selle oma ambitsioonituse ja teatud ükskõiksuse tõttu ma ei olegi varem hoomanud, milline pidurdamatu, ennastimetlev ja eneseimetlusest tuure üles võttev ja küttev mokalaat see n.ö. populaarteaduslik saade suures osas on?
Väärikalt tõsise näoga, vahel paatosega räägitakse kõigest natuke midagi ja lõppkokkuvõttes ei millestki midagi põhjalikumalt. Aga mida enamat ühelt telesaatelt oodata saakski ja tore et ta olemas on.
Nagu kolmapäevases saateski, figureerib seal ainult üks mees, keda saab pidada tema jutu põhjal arukaks: kelle kõneosavus on küll konarlikuvõitu ja tundub vahel „millimeeter“ kogelemisest puudu olevat ja kelle näoilme järgi otsustades ta mõnikord pingsalt selekteerib mõttes sõnu, mida kuuldavale tuua põhimõttel „arukas teab, mis ta räägib, rumal räägib, mis ta teab“. Ülejäänud seltskond muutub vahetevahel natuke humoorikaks.
Ei tea kas ma olen ainuke originaalitseja või on minusuguseid palju, aga mida päev edasi, seda enam häirib mind olukord, kui meie eliidihakatiste jutt jätab lapsiku mulje? Võiks arvata, et nad elavad juba niivõrd oma mulli sees, et ei taju enam jupiti seda argisituatsiooni, mis rohujuure tasandil toimub.
Töötuse teema - selle hiljutine arutamine Riigikogus ning meie lugupeetud suurepalgaliste poolt demonstreeritud „mõistus otsas“ olukord on kole, aga mõistetav, et käib kõrge kaarega ka üle nende pea ja voli. Pigem teeb muret meie otsustajate suhtumine rahateemasse laiemalt. See võiks olla midagi enamat äriühingu raamatupidaja või projektipõhise oivalise matemaatiku tasemest. Just see on võib-olla paljude tänaseks kuhjunud pingete allikas. Lüürikat ja romantikat on kuidagi väheks jäänud - seda, mida mõnikord ka aadeteks nimetatakse. Justkui oleks päevakorral jälle küsimus, kumba eelistada: kubjast või mõisnikku?
Raha, mis iganes suvalise pealkirjaga suvalisest vääringust ka jutt käigu, on üksjagu müstiline ollus ja ei ole see loodusnähtus, mille puhul mingite pelgalt matemaatiliste menetlusinstrumentidega piirdumine garanteeriks rahulolu, õnnetunde, muretu tuleviku, probleemidest vabanemise igavesest ajast igavesti.
Arukus ja tarkus on vastandid, ning selle loodusseadusega leppimine on paratamatus. Kui aga nende kahe harmoonia saab oluliselt rikutud tarkuse liigvohamise tõttu, kisub feeling kuidagi nukraks. Just tarkpäisust üldisemas mõttes on õhus tunda murettekitavalt palju meie päevil.
Tarkpeadest ei ole vist ealeski puudus olnud, aga elu on ka alati edasi läinud just nimelt tarkuse kiuste. Elanikkonna elustandard on meil aastatega tõusnud tasemele, kus ta väidetavalt pole siinmail ealeski olnudki.
Kuid olid ju meil siin kunagi Jarovoi, Kogan, interrinne... Heldeke, kui tarka juttu nad ajasid! Kas nad siis ei rääkinud, et eestlased, ärge laske end lollitada. "Ärge irduge suurest liidust ja sõbralike rahvaste suurest perest – teil läheb raskeks, üksi ei saa te hakkama, saate tunda hinnatõusu, nii et silmad imestusest punni lähevad. Ühtsuses peitub jõud. Ja teie raha, see kroon, ei kõlba mitte kuhugi, see on naljanumber, sellest ei saa asja, tema olemasolu jääb üürikeseks."
Ja veel – kui selle maa rahvas neid tulevikudetaile toona kindlalt teades oleks saanud valida, kas talitada tarkade jutu või iseenda arukuse vahel, kas me käitusime arukalt, valides iseseisvuse või tasub taga nutta tarkade juttu? Seda mis on progresseerunud reaalsuseks meie lähinaabruses?
Nüüd on ilmunud välja uued omamaised targad, kes argumenteeritult väidavad, et ka eesti keelel pole tulevikku (vähemalt teaduskeelena), autoraadiost kuulen mingist diskussioonisaatest, et Eestis pole mõtet tegeleda ettevõtlusega väikeettevõtluse tasemel üleüldse, jne. Tarkuse kontsentratsioon ümbritsevas keskonnas hakkab vahetevahel peaaegu et lämmatama.
Ja eurotemaatika praegusel kujul - kas liiga tark, et olla arukas?
