Copy ja Paste Eesti muusikas: kui ise ei oska, siis ära tee üldse!
Eesti muusika, mida meeleldi kuulan, on pop-muusika - kui niimoodi nimetada 80-ndatel (ka enne ja pärast) siinmail viljeletut. Pop-muusika oli see siis, tänapäevase terminoloogia järgi on pop-muusikal liigne poistebändide maik küljes ja sellise sildiga ma kuulatavat kindlasti ei määriks.
Ivo Linna, Tarmo Pihlap, Mati Nuude ja kõik ansamblid, mille koosseisus nimetatud artistid esinesid. Loomulikult pole see nimekiri suletud, kuid mainitud nimede varal suudan artikli mõtte edasi anda.
Olen noor ning kui eksin kohati ajaliste märkuste koha pealt, siis andestage. Ma kuulan Eesti rocki, estraadi ja kui soovite - ka "sülti" - meeleldi, sest muusikal on küll vanus, aga puudub iga. Samas ju tüütab pidevalt sama viisi ketramine ära, otsid "uut vana" kuulamismaterjali juurde ning ühel hetkel pidi saabuma moment, kus saad teada, et väga südamelähedaseks saanud laulud pole üldsegi originaalis Eesti artistide esitatud. Võtkem näiteks Marju Läniku esituses "Varjude mäng" (Maggie Reilly - "Moonlight Shadow") või Proov 583 - "Sinu juures on nii hea" (Dusty Springfield - "I Only Want to Be With You"). Maitsed on erinevad, kuid mõlemad lood on Eestis omal ajal olnud väga populaarsed ja kuulatud - samas, kui paljud teadsid kohe või said samuti teada alles hiljem, et tegu on kaveritega?
Olles ise sündinud 80-ndate aastate lõpus, on ENSV-aegne elu minu jaoks vaid kirjeldused raamatu lehekülgedel. Samas leian ma, et ehk ei eksi, kui väidan, et teiste lugude kaverdamisega või ka kopeerimisega tegutsemine ei olnud tol ajal sedavõrd terav küsimus. Vastupidi, kui originaalid olid suuremale massile kättesaamatu defitsiit (kindlasti oli viise - hiljem rohkem kui varasemalt - endalegi originaalidest koopiad saada), siis võeti originaalide kodustatud variandid meeleldi vastu. Sai käia kontserdil kuulamas, kaasa laulmas. Siiski oli ka siis tegemist kopeerimisega, kuid tulenevalt "raudsest eesriidest" võib pigem pidada hea muusika meile toomist ja esitamist tervitatavaks nähtuseks.
Teisest küljest kohtab kopeerimist tänapäeval isegi rohkem, kuigi selleks puudub igasugune vajadus. Trendid, populaarsus ja žanri-liikumised on kõigile kättesaadavad ning vabalt kuulatavad. Miskipärast tuleb meelde, et ka Rahva hääles ilmus artikkel, mille autor kiitis Põhja-Tallinnat loo "Meil on aega veel" eest, sest läbi selle jõudis ta J. S. Pachelbeli ja tema teoseni "Kaanon D-duuris". Ühest küljest on mul kindlasti hea meel, et selline ühendus inimesel tekkis, kuid samas võtab kulmu kortsutama, et enne saadakse teada Põhja-Tallinn ja alles siis Pachelbel.
Võib-olla on asi selles, et suurem osa kvaliteetset ja head on tänaseks päevaks juba loodud ning seetõttu "näppavad" artistid varem loodut? Mõistagi on siinkohal oluline märkida, et tegemist on minu subjektiivse hinnanguga, sest mulle meeldib eelpool mainitud "80-ndate muusika", Põhja-Tallinnat ma aga ei kuula (see ei tähenda, et tegemist oleks viletsate artistidega loomulikult!).
Siiski leian, et tänapäeval on otsene teise pealt "maha viskamine" üsna labane tegevus - kui pole võimalik ilma kopeerimata teha, siis tuleks otsustada mitte tegemise kasuks.
