Bussisõitja jäi varvastpidi ukse vahele ja bussijuht ei teinud seda märkamagi
Sisenesin esiuksest bussi. Minu ees astusid trepist üles ema koos väikese lapsega ning neil läks bussitrepil hetk aega, et kaart kotist leida ja validaatorile näidata.
Astusin parema jalaga ülemisele astmele, vasak jalg jäi alumisele astmele ja samal hetkel sulges juht ukse nii, et mu varbad jäid ukse vahele.
Loomulikult oli see väga valus ja karjatasin ning sain varbad ukse vahelt kätte. Bussijuht oli valmis edasi sõitma, kuigi ta kindla peale nägi, et ma sain väga kõvasti haiget.
Astusin trepist üles ja ütlesin juhile, et varbad jäid ukse vahele ja sain haiget. Mees vaatas teise suunda aknast välja, nagu poleks midagi juhtunud. Ütlesin uuesti, et mu varbad jäid ukse vahele.
Ta pani käigu sisse ja sõitis peatusest välja, vaatamata kordagi mu poole. Siis kummardusin talle lähemale ja ütlesin juba väga valjusti: "Kas te ei kuule? Mu varbad on verised, sest need jäid ukse vahele!"
Seda juht kuulis, pöördus minu poole ning karjus vihaselt: "Aga mis teie soovite?" ning sõitis rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud ja jutt oli lõppenud. Lonkasin lähimale vabale istmele ja sõitsin koju.
Buss ei olnud nii täis, et seda õnnetust poleks saanud vältida. Teiseks sisenesin ma esimesest uksest, bussijuhi silme all ja ta nägi kõike. Kui juht oleks esiteks vabandanud ja teiseks bussis olevast apteegist plaastri otsinud, oleks lugu olnud lahendatud ja ma ei kirjutaks seda kirja. Kuid nii ülbe ja reisijavaenulik suhtumine ei jäta teist võimalust.
Loodan väga, et hoolimatu ja erakordselt ülbe bussijuht saab vähemalt noomituse. Õnnetus, mis lõpeb reisija veriste varvastega, ei tohiks jääda tähelepanuta!
Anonüümseks jääda soovinud lugeja edastas teate juhtunust ka Linnatranspordi AS'ile, mis tegeleb bussiliikluse korraldamisega Tallinnas.
