Tükike kuulsust jälle endale külge poogitud, iseasi, kui palju kuulsusi meil siin konnatiigis üldse on.

Mina sellist üritust ei väisaks. Mitte, et ma teiste vanu riideid ei kasutaks. Pigem on asi selles, et usun,  et riided kannavad endise omaniku energiat edasi. Ja neid, kelle muresid-rõõme ma koos hilbuga endale tahaks, on ikka väga vähe.Ehk Marylin Jurmani omi, no on kuidagi selline lahe tegelane.

Ärge saage valesti aru, ega ma seda üritust nüüd halvustada küll ei taha. On ju selge, et paljudele on see abiks ikka. Need, keda vaevab pataloogiline edevus, saavad lõpuks pisutki rahuldust. Kes odava hilbu, millega eputada, kes lihtsalt kappi ruumi juurde. Tõsi, ikka nende uute hilpude jaoks.
Ja kõik on ilmselt rahul,  looduse säästmisest ja muust blaa-blaast rääkimata.

Nukraks muutis kogu loo vaid üks tõsiasi. Tegelikult üks persoon, kes pole õieti miski kuulsuski.
Aga nagu viimasel ajal tavaks, ei ole võimalik kirjutada lugu naistest ilma Kati Tootsi mainimata. Ausalt, minul on täiesti ükskõik, oli ta seal üritusel, müüs ta miskit...........kas ta üldse kusagil figureerib. Minu jaoks on ta tavaline koduperenaine, pisut halvamaigulise minevikuga.
Aga see, et Kati oma hilpe müüb teistest neli korda kallimalt, on vähe imelik.On tal rahahäda nii suur või tegemist lihtsalt ahnusega?

Eriti tobe, tegelikult aga ka kurb, on Kati väide, et oma vanu sõbrannasid kohtabki ta nüüd vaid Buduaari turul! Hull elu ikka küll. Sõbrannad võiks ikka muidu ka vahel näole anda.
Tõsi, ka teised, ehk siis täiesti tavalised naised saavad seal kaltsukal sõbrantsidega kokku.Aga pigem ikka selleks, et lõbusalt koos aega veeta, mitte iga riidejupi eest saadud eurosid lugeda.
Ja ilmselt naeravad nad kõik koos. Naeravad nende “kuulsuste” kummalise maitse, edevuse ja nii mõnegi ahnuse üle.

Sest olgem ausad, normaalne inimene annab ebavajalikud asjad ära väikese raha eest või hoopis tasuta.