Bareljeef hundile, kes kandis lambanahka
22. augustil 2013 avati Tallinnas Nunne tänaval Boriss Jeltsini mälestuseks bareljeef, mis justkui sümboliseerib tänu Venemaa esimesele presidendile tema panuse eest Eesti rahumeelse taasiseseisvumise protsessi aastatel 1990-1991. Küsigem aga siinkohal, kui 1991. aastal poleks õnnestunud Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamine, kas oleksime täna iseseisvad või saaksime tähistada hoopiski oblasti või föderaalvabariigi aastapäeva?
Boriss Jeltsin võis küll Venemaa mõistes olla demokraatlikult meelestatud, ent ta ei olnud kindlasti oma mõtetes demokraat. Rääkida demokraatlikest jõududest Nõukogude Liidus on mõneti naiivne, sest sealne demokraatia – praeguse Venemaa presidendi sõnul juhitud demokraatia – oli ja on endiselt tugevasti mõjutatud nõuka-aegsest riigivalitsemisest. Seda kalduvust kinnitavad veenvalt 1991. aastale järgnenud sündmused, mille seas leiab nii mitmeid Vene armee osalusega relvakonflikte, võltsitud valimisi, ohtralt korruptsiooni ja poliitmõrvu, mitu kodusõda ja isegi okupatsioone. Viimaste seas leiame nimekirjast ka Eesti alade jätkuva anastamise ja Tšetšeenia Vabariigi likvideerimise, aga ka ohtralt tsiviilohvreid nõudnud Groznõi pommitamise, mis on muideks siiani Euroopa suurim pommitamise kampaania alates Dresdeni hävitamisest.
Lisaks paljudele teistele sündmustele jääb Boriss Jeltsini poliitkontole ka Vene armee vastumeelne lahkumine Baltimaadest, mida ei algatanud siiski Eesti ise. Selles osas võlgneme suure tänu Ameerika Ühendriikidele, kes avaldas Venemaale piisavat poliitilist survet. Küsigem siinkohal, kas tõesti on vaja Eesti Vabariigi pealinna ausambaid, mälestustahvleid ja büste persoonidest, kelle tegusid saab tõlgendada erinevalt ühe ja teise klanni huvides?
Vene Föderatsiooni presidendi ja sõjajõudude ülemjuhatajana kirjutas Boriss Jeltsin alla ka käsule tappa Tšetšeeni Vabariigi esimene president ning tema arvele jääb ka tšetšeeni rahva kallal toime pandud genotsiid. Neid otsuseid välispoliitikas on nii Nõukogude Liidu endine juht Mihhail Gorbatšov nimetanud "häbiväärseks veriseks seikluseks" kui ka toonane saksa kantsler Helmut Kohl "täielikuks hullumeelsuseks", mis peaksid andma adekvaatse ülevaate sellest, mis juhtub siis, kui teiste püüdlused ei vääri tunnustust idanaabri silmis. Tänaseni pole olnud suurt vahet selles, kes parajasti Kremlis rooli keerab. Või kui on, siis palun tooge näide.
Kui rääkida Venemaa presidentide teenetest Eesti ees, siis nad võiksid algust teha meie esimese presidendi auraha, kunstivarade ja okupeeritud alade tagastamisega. Ka Eesti Posti margikollektsiooni leiab sellest nimekirjast, mida peeti toona piisavalt hinnaliseks, et kaasa tassida, kui viimati rüüstamiseks läks. Alles seejärel justkui tekiks Eestil moraalne kohustus avada büste ja kirjutada näidendeid Boriss Õiglasest ja tema mantlipärijatest. Muideks, kas ka Tšetšeenias on plaanis avada ausambaid Venemaa esimesele presidendile, kes võimaldas neile vastumeelselt aga siiski suurriigi koosseisu jääda, mille eeliseid tuli vähemasti kahe sõja ja ohtrate tapatalgutega propageerida? Kuniks selliseid küsimusi ei küsita, avame meie aga rahumeelselt edasi ausambaid ja bareljeefe hundile, kes kandis lambanahka.
