Autost loobunud lugeja: alguses oli imelik bussiga sõita, aga ma ei kahetse oma otsust siiani
Täna tõstatas üks lugeja küsimuse, kui suur osa autoomanikest oma autot tegelikult vajab, kui suur aga kasutab seda kulukat masinat vaid puhtast mugavusest. On selge, et maal elades on ilma autota väga raske, aga linnas? Mõni lugeja on küll autoomanik, kuid igapäevaselt linna sees oma autot ei kasuta. Mõni teine on isiklikust autost sootuks loobunud, ning oma valikuga väga rahul.
"Linnatingimustes on auto puhas luksusese. Enamasti veeretab üks auto üht tagumikku. Saastab, lõhub. Käige jala või sõitke bussi ja rattaga! Maal on auto tõesti tarbeese - meie suurepärase regionaalpoliitika tõttu muud moodi paljud piirkonnad enam liikuma ei pääsegi," arvab üks lugeja.
"Elan Tallinnas, töökoht on kodust 7 kilomeetri kaugusel. Oman autot ja võiksin iga päev autoga tööl käia, aga mulle meeldib jala käia ja värskes õhus viibida. Seepärast käin kombineeritult bussiga ja jala: iga päev jalutan tööle 2,5 km ja koju ka 2,5 km - ilm ei ole küll mingisuguseks takistuseks. Suvel soojaga käin tööl jalgrattaga. Kuna töö on istuv, siis autoga mulle isegi ei meeldi tööl käia, sest siis kaob igasugune elementaarne liikumisvõimalus ära. Kuid jah, ilmselt maapiirkondades ei pruugi see asi nii lihtne olla kui linnas," tunnistab teinegi.
"Neli aastat tagasi otsustasin olude sunnil autost loobuda. Siiani ei kahetse, sest auto peale kulus kõva kolmandik pere eelarvest, kuna auto oli suhteliselt luksuslik ja mitte odav. Ootamatud elektroonikajamad ja kallis veermiku remont viisid auto kulud mõnel kuul nii kalliks, et pidi lausa krediiti kasutama. Tekib küsimus: mille nimel? Kas selle nimel, et hommikul üksi või kahekesi stressirohkes linnaliikluses tööle pressida ja siis otsida parkimiskohta?
Alguses oli uskumatult imelik bussipeatusesse jalutada, kuid ajapikku harjus ära ning tegelikult on isegi kuidagi pingevabam - kuulad muusikat ja mõtled oma mõtteid. Vahel, kui vaja, saab kasutada taksot või tuttavate abi - igal teisel on nagunii auto. Pikemate sõitude tarbeks on võetud ka rendiauto, aga üldiselt saab bussi ja rongiga hakkama. Saab jälle aega isendale, mitte autojuhtimisele, kus vahel tekkis päeva lõpuks taksojuhi tunne.
Küsimus on eelkõige liikumisvajaduses - kui töö nõuab pidevat ringisõitmist, siis võiks ka ametiauto olla. Perekonna tõttu ja väiksemate laste puhul on ka huvialaringide ja muu säärase vahel liikumine pärsitud, kui ei asu asjad ühes kohas.
Kõige suurem rõõm on pere eelarves. Aasta lõikes pole summa üldse väike, selle eest saab teha üsna palju ja elu on kuidagi rahulikum," seletab kolmas.
