Autojuhid peaks jalakäijatele tänulikud olema
Kas inimestel endil terve mõistus siis puudub, et elementaarse ökokäitumise jaoks on eraldi meeldetuletust vaja? Kusjuures nende "inimeste" alla kuuluvaiks pean ma ka poliitikuid, kes viljelevad Eesti äärealade suhtes üsnagi masendavat regionaalpoliitikat.
Mina elan ja töötan Tallinnas ja järelikult käin ma jala või kasutan ühistransporti. Teen nii hoolimata sellest, et ühistranspordi graafikuid on aasta-aastalt hõrendatud ja linnaruum muutub muude liiklusvahendite kasutajate suhtes aasta-aastalt järjest vaenulikumaks.
Ja mitte ainult linnaruum. Ühistranspordigraafikuid kärbitakse järjekindlalt ka maaliini liiklusvahenditel, ainukesed hästi toimivad liinid on marsruudil Tallinn-Tartu. Jääb peaaegu mulje, nagu Eestis ainult need kaks linna eksisteeriksidki. Lisaks on mul Tallinnast Tartusse palju odavam sõita, kui poole lähemal asuvasse maakodusse, mis lihtsalt ei asu populaarsel liinil.
Ent Tallinna sees on seni veel mingilgi määral võimalik kasutada ühistransporti, seda hoolimata valjuhäälsetest halvustajatest, kes leiavad, et ühistranspordiga sõidavad ainult luuserid ja asotsiaalid. Olen piisavalt vana, et mitte lasta ennast sellisesi vox populi-st segada. Valikuid ju pole. Kas lisada pealinna liiklusummikuile ka oma osa, või kulutada auto peale aega, raha, ruumi ja energiat.
Kas piinata ise teisi või taluda autoomanike poolset piinamist? Ma ei liialda. Paljud autoomanikud käituvad tihti nii nagu nende meelest jalakäija ei olekski inimene. Olen korduvalt pidanud kutsuma politsei autodele, mis on pargitud risti või põiki kõnniteele nii, et isegi kass ei pääse sealt sõiduteele astumata mööda.
Olen pidanud võpatusega tagasi kargama ristmikel, kus autojuht eirab jalakäijate rohelist ja endale suunatud punast tuld ning sooritab pöörde siis, kui tal selleks õigust pole. Ning veel rohkem kordi olen sellisel puhul lihtsalt käega löönud. Kõigele ei jaksa reageerida. Ise ma sellises jõhkrutsemises aga osaline olla ei taha. Pealekauba jõuan ma jalakäijana tipptundidel tihtigi kiiremini kohale, kui ummikuis närvitsev autoomanik. Jäetagu mind ainult ellu. Autoomanikud võiksid siiski mõista, et iga jala käiv inimene on boonus neile endile - kui kõik jalakäijad autodesse suruda, siis ei mahuks mitte keegi enam liiklema. Olge siis tänulikud.
Ent mis puutub muudesse liiklusvahenditesse, siis ma lihtsalt ei sõida Tallinnas jalgrattaga - ma ei julge. Kunagi möödus minu kodust korralikult märgistatud jalgrattatee ja ehkki seda mööda sõitja pidi üle saama mitmest ebameeldivast katkestusest keerulistel ristmikel, oli see vähemalt maha märgitud. Nüüdseks on märgistus kulunud olematuks ja selle uuendatamata jätmine on selge märk, et jalgratturid, poliitikute suurtest sõnadest hoolimata, ei ole linnaruumis oodatud.
Ka väljaspool Tallinna on Eesti jalgrattateede paigutus täielikult läbi mõtlemata. Rahvusvaheline jalgrattatee on kohati maha märgitud maanteedele, kus pole selleks ei ruumi ega tingimusi ja kus rattaga sõita on pea sama eluohtlik, kui südalinna liiklussaginas. Eesti alternatiivsete liiklusvahendite poliitika on väga silmakirjalik - kampaaniaid teeme, aga reaalselt ei võimalda. Saame euroliidu silmis linnukese kirja, aga edasine pole enam meie mure.
Ja nii olemegi olukorras, kus autojuhid kiruvad jalakäijaid ja jalgrattureid, jalgratturid (need vähesed julged) kiruvad jalakäijaid ja autojuhte ja jalakäijad peavad käima mööda seinaääri. Keegi pole rahul - ja keegi ei taha teistega arvestada. Kannatavad muidugi nõrgimad. Kas see peab nii jäämagi?
