Äsja pensioniikka jõudnud naine: kui vana inimest pole enam mõtet ravida?
Mõni päev tagasi vaatasin saadet “Saladused“ — 80-aastase Helmuti lugu. Kurb ja südamlik lugu, nii kahju on vanadest inimestest ja aidata tihti ei saa ega oska. Mind jäi eriti kummitama selles saates üks lause. Helmut murdis jalaluu ja ta paigutati hooldekodusse. Üks meditsiinitöötaja või hooldekodu töötaja ütles, et peaks viima Helmuti linna haiglasse, et jalg pandaks lahasesse. Teised väitsid, et nii vanal inimesel pole seda vaja teha, nagunii ta enam voodist üles ei saa. Helmut paigutatigi hooldekodusse ja anti valuvaigisteid. Kes saadet vaatasid, teavad, et Helmut sai ikkagi liikuma ja põgenes korduvalt hooldekodust.
Minu küsimus on, et millal siis on inimene nii vana, et pole mõtet ravida? Kus on inimlikkus ja arstivanne? Või olen rumal ja sain millestki valesti aru…
See on tõesti kohutav lugu! Kirjutage palun Naistekale, mida sellest arvate, kes ise seda saadet vaatasid. Ja mitte ainult saatest — kirjutage, kas olete ka ise nii ebainimlikku kohtlemist kogenud või pealt näinud. Kas tõesti inimene, kes on pensionile jäänud, peab varsti hakkama muret tundma, kas mõne aasta möödudes enam üldse tema ravimist mõttekaks peetakse?
