ARVAMUS: Skvotterite väljaviskamine — kas avalikes või erahuvides?
Olen neist majadest rohkem kui kümme aastat mööda käinud ja näinud, kui nukras seisus nad on. Raske uskuda, et kuulu järgi heal järjel omanik, kes elab välismaal, ei leia võimalust oma isa pärandit korras hoida. Kas omanik, kes oma omandi pärast muret ei tunne ja selle eest hoolt ei kanna, ja nõnda küsides ei tohiks unustada, et tema omand kujutab riikliku kaitse alla võetud mälestist, on ikka selline omanik, milliseid me endi seas näha soovime?
Ilmselt mitte. Seetõttu on kehtestatud seadused, mis panevad esiteks omanikule kohustuse oma omandi eest hoolt kanda ja teiseks näevad ette mehhanismid, kuidas avalikkus omanikku tegutsema sundida saaks.
Linnavõim, kes peaks tulenevalt halduslepingust hea seisma muinsuste säilimise eest Tartu linnas ja samal ajal teostab ka järelevalvet ehitusseaduse nõuete täitmise üle, on õigustatud võtma ette samme, et kaitsta riikliku kaitse alla võetud objekte.
Linnavalitsus on minu järelepärimise peale märkinud, et aastal 2007 pöördusid nad ühe omaniku, Heldur Tõnissoni, poole ja palusid tal 21. jaanuariks 2008.a korraldada lõhutud akende sulgemise. Seepeale aknad suleti. Ja majad lagunesid edasi. Ma küsisin linnavalitsuselt, kui mitu korda on nad omanikule teinud ettekirjutusi, kui mitu korda teda trahvinud ja linnavalitsus ei suutnud meenutada ühtegi juhtumit. Kas me näeme siin lisaks passiivsele omanikule veel ka passiivset omavalitsust? Mina näen.
Aga seal, kus omanik ja omavalitsus, kes omanikku peaks tagant sundima, ei soovi tegutseda, peavad sekkuma kodanikud. Nii otsustasid aastal 2009 korrastada kunagise riigivanema koduhoovi ja -aeda seeniorideklubi Hõbehelk koos Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetega ja Jaan Tõnissoni Instituudi töötajatega. Pöörduti nii riigi kui omavalitsuse poole murega ajaloopärandi saatuse pärast ja avaldati lootust, et kinnistu omanikud kingivad vara Jaan Tõnissoni Instituudile, mis omakorda võimaldaks realiseerida plaanid maja renoveerida, asutada sinna muuseumi ja sisustada seminariruumid. Ometi ei muutunud midagi.
Aktiivsed noored
2011. aastal haarasid lõpuks mõned aktiivsed noored härjal sarvist ja võtsid Anna Haava 7a hoone oma valdusesse. Nende eesmärk ei olnud ilmselt päris täpselt kattuv Jaan Tõnissoni Instituudi ideedega, kuid osas, mis puudutab olemas oleva vara säilimist ja kasutusse võtmist avalikes huvides, võiks nende tegemisi lugeda küll sarnasteks. Noored on oma tegutsemispaika matnud palju aega, tasuta tööd ja raha.
Maja olukorrast tingituna on mõeldud välja nupukaid ja säästvaid lahendusi. Ja viimasel paaril aastal majast mööda jalutades avastasin, et minus ei valitse enam masendus vaid ootusärevus. Ma teadsin, et selline hõivamine ei saa olla juriidilises mõttes korrektne, kuid kui omanik ei tunne huvi ja linn on laisk, siis kas tõepoolest peaks laskma meie kõigi ühist vara — milleks muinsused ju on — laguneda ja kokku kukkuda. Kui alguses tundsin veidi muret, kuidas seal hakkama saadakse, siis see kartus hajus peagi.
Viimased aastad on Anna Haava 7a majas olnud täis asjalikke ettevõtmisi. Need ei ole olnud pelgalt kitsale sõpruskonnale suunatud ettevõtmised, vaid kõikidele avatud. Ja selle üle saan tunda üksnes head meelt. Need noored ei mõtle enesekeskselt, nad ei ole hoonet omastanud, nad ei käsitle seda kui oma eraomandit vaid kui kõigile avatud kodu, nad tahavad pakkuda midagi ka teistele. Nad mitte ainult ei peata vana väärika maja lagunemist vaid suunavad hoone aktiivsesse kasutusse. Kasutusse, millises oleks see maja võinud olla juba kümmekond aastat, kui mitte kauem.
Anna Haava kogukond tegutseb avalikes huvides. Ta on teinud ära töö, mida oleks pidanud tegema omanik, mille tegemisele oleks pidanud omanikku sundima linnavalitsus või siis viimase sammuna, mille oleks pidanud ära tegema linnavalitsus ise ja kulud omanikult sisse nõudma. Tahaks väga loota, et linna passiivse kõrvaltvaataja roll ei ole kuidagi seotud väärika vanahärra varalise seisusega.
Ometi on Anna Haava 7a tegutsevad inimesed sattunud kõrgendatud huvi alla ja linnavalitsus on neile esitanud nõude hoonest välja kolida. Kõlab uskumatuna, et omavalitsus ründab inimesi, kes on omaniku asemel hakanud tema kohustusi täitma. Ettekäändeks toob linnavalitsus mure esiteks vara säilimise ja teiseks noorte endi tervise pärast. Ettekäänetena on linnavalitsus meedia vahendusel märkinud mitmeid väljakutseid, mida mulle teada olevatel andmetel on olnud üksnes kaks.
Minu järelepärimise peale ei suutnud linnavalitsus esitada mulle ühtegi konkreetset kaebust, kuid märkis, et suusõnalisi märkusi on neile tehtud. Linnavalitsus on mulle selgitanud, et nad tegutsevad muinsuskaitseseadusest ja ehitusseadusest tuleneva pädevuse alusel. Ja siin lähevad asjad minu jaoks segaseks.
Segaseks seetõttu, et eelmise aasta 18. juunil leidis sealkandis aset intsident, millesse oli kaasatud ka üks linnavalitsuse kõrge ametnik ja politsei. Ja juba 3. juulil allkirjastas Heldur Tõnisson volikirja, milles volitas Tartu Linnavalitsust kaitsma tema valdusõigust — tasuta. Juriidiline tekst, mida volikiri sisaldab on selline, millist mõistaks koostada eeskätt Eesti õigusruumis orienteeruv jurist.
Linnavalitsus väidab, et kogu asjaajamine käis telefoni teel ja mingeid kirju lisaks volikirjale ei vahetatud. Mis näib kummaline, kuivõrd üldjuhul edastatakse ametlikke dokumente ikka mingi kaaskirjaga. Linnavalitsus ei soovi avaldada täpsemat infot selle kohta, kes helistas, kellele ja mis oli kõnede sisuks. Kas esitati ühepoolne informatsioon või objektiivne pilt? Kas volikirja hankides rääkis linnavalitsuse esindaja tõtt või märkis arvukaid väljakutseid, mida tegelikult ju ei ole olnud? Kuidas suudeti telefoni teel selgitada ajakirjanduse andmete põhjal halva kuulmisega vanale mehele keerulist juriidilist teksti? Kui räägiti esindajaga, kelleks võis olla pereliige, siis mida täpselt omaniku esindajale ikkagi räägiti?
Ma millegipärast arvan, et tõuke aktiivsusele andis hoopis mitte mure laguneva muinsuse pärast, vaid intsident linnaametnikuga. See tähendab intsident kahe eraisiku vahel, mitte linnavõimu ja kodaniku vahel, millest tingituna alustas linnavalitsus asja menetlemist.
Linnavalitsus väidab mulle oma vastustes, et nad ajavad avalikku asja - nad kaitsevad muinsust ja ennetavad ohte ja tagajärgi, mida võivad põhjustada lagunevad ehitised. Aga kuidas nad seda teevad? Nad mitte ei nõua omanikult oma omandi eest vastutamist, vaid pakuvad end tema õiguste kaitsjaks ja seda tasuta. Seda olukorras, kus omanik ise on oma maja lagunemises süüdi, hõivajad aga üritavad kokku kukkumist takistada.
Räägitakse, et midagi ei ole tasuta. Ilmselt ei tegutse ka linnavalitsuse ametnikud Heldur Tõnissoni huvide kaitsel tasuta. Nendele makstakse palka linna eelarvest. Kuidas kujuneb aga linna eelarve? Huvitav, kas linnavalitsus on kinnitanud uued kohaliku omavalitsuse poolt osutatavad teenused, millest üheks on laiskade ja suutmatute omanike tasuta esindamine muinsuste kaitsmise ja avaliku ohutuse nime all?
Ma näen siin tõsist huvide konflikti. Ma näen siin seda, et ka linnavalitsus ise ei ole päris täpselt asjast aru saanud. Aru saanud sellest, kas aetakse avalikku või eraasja. Aga avalik võim ajagu siiski avalikke asju ja jätku omandi kaitse küsimused omaniku ja tema eraõiguslike esindajate pärusmaaks. Linn käitugu ausalt ja läbipaistvalt ja tunnistagu apse, kui neid tehakse.
Positiivne on see, et kohalik võim on väljendanud valmidust pakkuda noortele oma tegevuste läbiviimiseks teisi alternatiivseid kohti, kuid edasi tühjana seisev maja ei ole parim garantii, et see hoone ka aasta pärast samasuguses seisus seal asub. Tühjad, ka kinni löödud akendega, ehitised meelitavad ligi neid, kes vahel sooja saamiseks ka toapõrandal lõkke üles löövad.
Lõpetuseks on mul ettepanek — linnavalitsus võiks vahendada oma esindatava ja Anna Haava 7a asunike vahelise kohtumise, näiteks Skype’i teel. Võiks anda võimaluse hõivajatele rääkida ka oma lugu ja leida olukorrale lahendus.
Ilmselt ei saa skvott antud asukohta jääda igaveseks. Ilmselt selgub kunagi ka teise kaasomandi osa omanikering, leitakse rahad ja renoveeritakse ehitised. Muuseum sobiks sinna hästi. Aga selline muuseum, mis ei vaikiks maha ka nende noorte, kes seal täna tegutsevad, panust, mis võrreldes nende ressurssidega, mis neil on, ei olegi sugugi väike.
