Minu naabrimees on väga suur loomasõber ja peab talu, mis enam ammu midagi sisse ei too. Pigem maksab ta selle eest peale. Kuid ta ei saa või ei taha aru saada, et kui sul on veisekari, siis nende koht on korralikult tarastatud koplis, mitte naabrimehe aias.

Mõni nädal tagasi läksin aiamaale juurvilja tooma, kuid oh imet, seal valitses tühjus. Maas oli vaid paar lehmakooki ja suured sõrajäljed. Naabri lehmad olid taas oma aedikust välja saanud ja kogu minu töö ja vaeva hävitanud. Isegi punapeet ja porgand oli maast välja kaevatud, kapsastest rääkimata. Noored õunapuud, mis teist saaki tegid, olid ka tühjaks söödud.

Seekord ründasid kurjad veised minu lillepeenraid. Hommikul ärkasin imeliku müdina peale. Vaatasin aknast välja ja pidin šoki saama - aknast vahtis sisse pull. Nad olid põhimõtteliselt kõik lilled hävitanud, järele jäid vaid mõned floksid ja viinapuu. Isegi potililled olid nad ära söönud. Ja lillesibulad on väga kallid. Ajab ikka marru küll, kui hooldad suvi otsa gladioole ja kui nad õitsele lähevad, siis pistavad mingid elukad need nahka.

Lisaks sellele tallavad nad muru sisse pirakad augud ja hädaldavad kõik kohad täis. See on täiesti ebanormaalne. Rääkisime lehmade peremehega, kuid ta teeb hea näo pähe, vabandab ja lubab, et rohkem seda ei juhtu. Kuni järgmise korrani. Politseid kutsuda oleks ka liiast, kuid kui see terror veel kaua kestab, siis ei jää vist muud üle.

Läbi akna tegin ka paar pilti, välja ei julgenudki minna, sest need pullid on lisaks ahnusele ka väga tigedad.