Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Äraaetud hobused lastakse ju maha ehk kiirabiarstide tume tulevik

 (110)
Äraaetud hobused lastakse ju maha ehk kiirabiarstide tume tulevik
Foto: Eero Vabamägi

Ma olen seda teadnud juba mitu aastat, rääkinud ka.

Ikka on leidunud mõnigi ministeeriumitädi, kes ajalehtede vahendusel on selgitanud, kuidas paniköörid on koledad inimesed ja kõik pole üldsegi nii nagu üks hüsteerik väidab.

Eelmisest nädalast seisab tõde alasti. Tõde, mida valmistati ette aastaid, vaikselt ja hämades. Tõde meditsiinilisest kiirabist ja kiirabireformi tegelikest tagamaadest.

Minule tuli see nagu ikka läbi isikliku teate. Pärast valve üleandmist videokonverentsil teatas siis meie otsene ülemus, et sedapsi siis. Alates 1. jaanuarist 2014. aastal ei jää Harjumaale kiirabisse tööle ühtegi arsti. Valik on sinu. Kas koondamine või tööle EMO-sse.

Tallinnasse jääb mõni randevuuarst, aga Harjus (ja mujal) ei ole neid mõtet pidada, mis on täiesti õige, ja nii hakkavad brigaadi juhtima noored õekesed rakendusliku kõrgharidusega. Ega meid palju just lahti lasta vaja ei ole - Keilas kaks, üks pensionär, Sakus veel paar. Tallinnas pole neid samuti ollagi. Üks etapp erakorralises meditsiinis on seega lõppenud.

Hambad verel ebainimliku süsteemi vastu
Need arstikronud, kes tegid kõik, et õmblustest kärisev esmatasandi meditsiinisüsteem natukenegi talutav välja näeks, on oma osa etendanud. Viimaste aastate alanduste rahe on jätnud kõigile oma jäljed. Aastaid on neid osatatud ja nöögitud. Enamus meist on tüdinud, tülpinud ja käega löönud. Osa ikka veel hambad verel ebainimliku ja odava süsteemi vastu võidelnud. Paljud raske stressi ja üle jõu käiva koormuse tõttu varakult mulla alla läinud. Salgake äraaetud hobused. Mis nendega ikka ette võtta?

Seotud lood:

Olgu see postitus austusavalduseks varalahkunud kiirabiarst kardioloog A. Kalkuni mälestusele. Suurepärane diagnoosija, kindla käega tegutseja. Mees, kellel tuli sõita elustama telemajas oma isa. Ise ta kiirabi ei vajanud. Elukaar katkes enne viiekümnendaid eluaastaid.

Teades mitmeid kolleege, kes oma elukutsesse on pannud rohkem kui elu, kardan, et järgmised kuud jäävad mõnelegi meist viimasteks.

Erinevad ministeeriumi asjapulgad on korduvalt teatanud, et arst degradeerub kiirabis, kaotab kvalifikatsiooni. Tänapäeva kiirabis on see oht tõesti olemas, sest kiirabi tegeleb kõigega, millel ei ole elude päästmisega midagi tegemist. Ometigi oli sellel ametil võlud ja väljakutsed, mis sobisid erilistele inimestele. See ei olnud mitte juhus, et Tartu Ülikooli õppejõud doktor Mallene töötas viimased aastad oma tööelust kiirabis kardiobrigaadis.

Diagnoosikunstnikust psühholoogini
Pühendame siis natuke aega selle ajaloo prügikasti vajuva elukutse tutvustamisele.

Kiirabiarst, selle omaaegses tähenduses ja ideaalvariandis, oli diagnoosikunstnik. Inimene, kes suutis ilma labori ja aparaatide hunnikuta panna õiged diagnoosid. Temas pidi olema Holmes´i tähelepanuvõimet ja jälgimisoskust, oskust kuulata, katsuda, koputada. Teadmised pidid olema võimalikult laialdased, ka harvaesinevate haiguste osas.

Lisaks veidike mustkunstnikku, näitlejat ning psühholoogi. Kogu see kompott, lisaks veel üle valatud huumorimeele ja eluterve uudishimuga ning vaheda analüüsivõimega. Saimegi kokku kõik vajalikud omadused. Üks asi siiski veel, Asclepius´e puudutus ehk täiendav meel, mis hoiatab siis, kui kõik tundub olema korras, et midagi on ikkagi lahti. Ilma selleta kiirabis vanasti läbi ei saanud. Ega saa praegugi, aga keda see huvitab.

Arvuti infarkti ei taju
Üks pisike näide viimasest valvest. Meeskodanik kutsus kiirabi valude pärast puusas. Liiges valutas juba mitu päeva, traumat polnud ja tal oli üks krooniline haigus, mis tõesti võis anda ka liigesvalusid. Ega ta meilt suurt midagi muud tahtnudki kui valusüsti. Mees nägi välja nagu tervis ise - mõnusalt pringi ihu ja roosa nahaga. Mõni tund tagasi oli töölgi käinud, aga valu puusas segas.

Jutu arendades ütles ta muuseas, et mitu päeva nagu torkab rindkeres ka, praegu mitte, aga vahel natuke. Kõik näitajad olid korras, ehk vererõhk veidike kõrgem. Mitte üks ministeeriumi kvaliteedi raamdokument ei nõudnud mehe täiendavaid uuringuid.

Ja siis puudutas mind taas Asclepius. "Teeme EKG!" palusin ma poistelt, teenides mitte just kõige sõbralikuma pilgu, sest õnnetuke pidi minema alla ja taas aparaadiga V korrusele. Jäsemevaludele ju EKG aparaati kaasa võtta pole vaja. Tegime. Tänapäeval analüüsib arvuti EKG-d nii hästi kui ta seda teeb. Mis teha, õed valdavad analüüsi üsna kesiselt, ilma selleta oleks lahti täielik kaos.

Aparaat mõtiskles ja kirjutas. Mina vaatasin ja nägin paari päeva vanust infarkti. Arvuti midagi sellist välja ei lugenud. No, mida! Mõni päev torked, ei kahvatust, vererõhu alanemist ega mitte mingeid infarktile viitavaid sümptome. Viisime mehe haiglasse. Uksel sain veel lõuatäie sõimata, eriti kui arst kuulis, et ma panen infarkti diagnoosi inimesele, kelle kaebuseks on valu puusas. Hommikul selgus - analüüside põhjal tuli välja südameinfarkt.

Ega see imeline taju iga kord tööle ei hakka, eriti situatsioonis, kus praegu tuleb võidelda määramatusega, täita ülesandeid, kus diagnoosimist ei ole vaja ja meedikut ammugi mitte. Inimesed ei kujuta ettegi, kuidas tapab analüüsivõime ja intuatsiooni näiteks voodist maha kukkunud inimese tagasi tõstmine või 30 km kaugusel lapsele näpu peale plaastri kleepimine.

Sündroomi diagnoos
Kuidas saavad kiirabis õigeid diagnoose panna õed olematu teadmiste- ja praktikapagasiga? Hoidke nüüd toolist kinni. Nad ei peagi üldse diagnoosima. Kui just mõni haigus on absoluutselt tüüpiline. Milleks täpsustada - haavandtõbi, soolesulgus, sapikivi, mesenteriaalarteri tromboos? Pole vaja. Piisab nagu 18. sajandil - kõhuvalu või äge kõht.

Milleks süüvida haigustesse - kopsuturse, kopsuarteri trombemboolia, pneumokonioos? Piisab äge või krooniline hingamispuudulikkus.

Ebaselge põhjusega palavik, seljavalu, kooma - need on vaid üksikud pärlid tänapäeva kiirabi diagnoosidest. Ja see kõik on nüüd aktsepteeritud ning OK. Nende alusel ravitakse haiget transpordil. Uus aeg - sündroomi diagnoos.

Kellele, tont võtaks, on vaja, et kiirabi paneb kodus lapse küsitluse ja vaatluse alusel välja leukoosi diagnoosi, kolme küsimärgiga küll, mis haiglas kinnitub? Milleks? Need arstid ju manduvad seal kiirabis ja üldse on üdini lollid. Aga patsiendid on pahased, kutsusid kiirabi ja näed, ei diagnoosinud, lollid, vähki ära. Mitu kuud hiljem alles perearst avastas ja siis oli hilja.

Uus, odav, efektiivne arstivaba kiirabi
Sellesse uude, odavasse ja efektiivsesse kiirabisse arstid ei sobi. Nad on nagu kivistised, mis meenutavad, et kunagi töötasid punakollastel siniste vilkuritega masinatel inimesed, kes olid võimelised mitme meetri pealt, haigega veel rääkimata, brigaadile sosistama: "Pange EKG peale. Ma tahan näha, kus seinas see infarkt on."

Jätame siis selle kadunukesega lõplikult hüvasti. Need arstid ei olnud imeinimesed, ka nemad eksisid. Nad olid viimastel aastatel nagu närvipuntrad ja haugatasid vahel seal, kus oleks pidanud vait olema. Aga ma kaldun arvama, et nad olid parimad, mis inimestele turvatunnet andsid selles lagunevas, ragisevas ja hingetus konveiersüsteemis.

Mina läidan siia esimese küünla. Kui sa tunned, et soovid meiega hüvasti jätta, siis postita kas siia kommentaariumisse või minu Facebooki lehele oma leinaküünal.