Anti Haugas: maailm ei tohiks olümpiamängude tõttu unustada Venemaal toimuvaid õigusrikkumisi
Kui Boriss Jeltsini jõud 20. sajandi viimastel aastatel raugema hakkas, tegeleti Venemaa valitsuse siseringides pingsalt uue liidri otsingutega. Ootamatult kerkis esile endine KGB ohvitser, Berezovski ning mitmete teiste oligarhide poolt heaks kiidetud Vladimir Putin. Oligarhid, kes Venemaad üheksakümnendatel valitsesid, ootasid Putinilt Jeltsini jälgedes liikumist, kuid peagi selgus, et võimule oli aidatud isiksus, kel mõlkusid peas hoopis teistsugused ambitsioonid.
Putin seisis lõhestunud Venemaal võimule saades teelahkmel: kas viia nõukogudeliku bürokraatia, personali ja ebaefektiivsuse pärinud riik lääneliku demokraatia suunas või hakata remontima lagunenud ning tugeva keskvõimuga Nõukogude Liitu. Suund võeti selge ja konkreetne: taastada tugev keskvõim ning vertikaalne käsumajandus.
Tegutsemisloa omamiseks pidid ärimehed nüüd panustama riigi omavalitsusüksustesse ning sinna, kus Kreml seda vajalikuks pidas. Vastutasuks seati kuulekad võrreldes teistega eelisseisundisse ning juhatati ilma kärata riigipea valvsa pilgu all olevasse suurte poiste liivakasti. Liivakasti kõrvale paigutati punaste rasvaste tähtedega silt "mängi, aga ära mölise". Need, kes sekkusid poliitikasse või ei täitnud käsku, aga ei tahtnud põgeneda, vangistati. Ettevõtteid kurnati maksude ja sanktsioonidega kuni pankrotistumiseni ning vara osteti kunstlike enampakkumiste korras riigile.
Mäng lubatu ja lubamatu vahel ning keelatu heastamine tänu tohutule mainet kujundavale PR-masinavärgile on saanud osaks Venemaa igapäevasest poliitikast. Rahvusvaheliste kokkulepete ja moraalinormide rikkumine vaikitakse maha, kuna sellele reageerides ähvardab mitmeid maailma juhtriike sõna otseses mõttes kraanide ja torude kinnikeeramine. Skeem on väga lihtne: võta soodsalt meie toodet, võta kuni jääd sõltuvusse ja tagasiteed ei ole ning siis kuula sõna. Nii ei talitata ainult teiste riikidega vaid ka poliitikute ja ärimeestega.
Antud juhul tuletan meelde 2011. aasta juhtumit Eestis, kus endine KGB ohvitser ja Putini lähikondlane Jakunin, lubas heast südamest, salastatult, Keskerakonnale 1,5 miljonit eurot kinkida. Euraasia Liidu lõa otsas istus ka Ukraina president Janukovõtš, kelle Putin aastate eest võimule aitas ning kes nõustus hiljuti vastu võtma Kremli poolt pakutud 15 miljardi euro suurust avanssi.
Vaadates riigi viimaseid väljaütlemisi on selge, et Kremli jaoks ebasoodsaid otsuseid teinud Euroopa Inimõiguste Kohus pole enam autoriteetne. Selg keerati ka Rahvusvahelisele Mereõiguste Kohtule, kui teemaks oli 30 Greenpeace'i aktivisti näppamine rahvusvahelistest vetest.
Organisatsioone nagu Interpol kasutakse poliitilise mängukannina. Tuletan meelde juhust, kui Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni ajal külastas Berezovski Lätit ning sellele järgnes Venemaa maruline mentaalne rünnak. Kreml väljus antud situatsioonist võitjana, Putini vaenlane Berezovski kuulutati lõunanaabrite juures persona non grataks. Need on vaid vähesed näited taustsüsteemist, mille valguses meie idanaaber maailma tähelepanu keskpunktis olevatel olümpiamängudel head nägu teeb.
2007. aastal käis Putin isiklikult Guatemala City's, et mängude Venemaale toomise heaks lobitööd teha. Idee võõrustada maailma liidreid ühes tema lemmikpaigas Sotšis on oluline personaalse imdži loomiseks. Fotod, millel Putin seisab kesksel kohal teiste maailma liidrite seas oleks kui edukalt kaitstud teadustöö, mis tähendaks ka tema režiimi ja poliitika heakskiitmist või sellega leppimist. Olümpiamängude poliitiline mõju ja positiivne impulss on Kremli jaoks ülimalt oluline.
Palju poleemikat on tekitanud olümpiakeskuse ehitamine. Loomaks Sotšist Potjomkini küla, on võetud ette mitmeid projekte, mis nii inim- kui loomaõiguslastel harja punaseks ajavad. Näiteks Sotši linnapea on olümpia eel hakanud propageerima kodutute loomade hävitamist. Andmaks massihukkamisele hoogu juurde, on iga kodutu looma hävitamise heaks pandud välja isegi preemia - 800 rubla.
Kohalikud elanikud peavad kannatama joogiveepuuduse käes, kodusid sundvõõrandatakse ning tänu raudteede ja tunnelite rajamisele lõigatakse ära paljude elanike ühendused ühistranspordiga. Paljud kodud hävivad maalihetes. Kurja ei tee ainult riik vaid ka paljud ettevõtjad, kes püüavad oma noosi saada ebaseaduslike ehitiste rajamisega.
Esimesed ohumärgid Sotši poliitnäituse läbikukkumisest hakkasid saabuma detsembri alguses, kui mitmete suurriikide juhid hakkasid erinevate ettekäänete najal, Putinit liigselt kritiseerimata, olümpiale tulekust eemale hoidma. Oma mittetulemisest on teada andnud näiteks Poola, Belgia ja Prantsusmaa peaministrid ning Saksamaa ja USA presidendid. Tuues ettekäändeks tiheda töögraafiku, jätab ka Eesti president olümpiale minemata. Üle kahekümne aasta ei ilmu olümpia avamisele ja lõpetamisele USA delegatsioonis riigi juhtivad poliitikud. Avamisel juhatab ameeriklasi California Ülikooli president ning delegatsiooni kuuluvad mitmed sportlased, kes on väljaspool spordiradu tuntud ka kui gei-aktivistid.
Putinil tekkis paanika, kiirelt andis ta välja amnestia Greenpeace'i aktivistidele, mis jõudis parlamenti juba samal päeval. Järgmisel päeval anti teada, et Hodorkovskile antakse amnestia. Kaua ei tulnud oodata ka Pussy Riotil.
Tõenäoliselt ei tähista möödunud aasta lõpus pehmemaks muutunud Putini poliitika suunamuutust vaid ajutist näitemängu, et alustada pärast olümpia lõputseremooniat järgneva korruse ehitamist. On oluline, et saabuva olümpia eel ei jäädaks loorberitele lootma ja puhkama. Ka olümpia ajal peab maailma seisukoht inimõiguste kaitse suhtes seisma omal kohal.
Äsja vanglast vabanenud Hodorkovski andis mõista, et ei soovi võimu ega avaldanud soovi osaleda ei poliitikas ega äris. Samas ütles maailma tähelepanu keskpunktis asuv eksvang välja, et ta ei ole sümbol sellest, et Venemaal pole enam poliitilisi vange vaid ta on märk sellest, et inimühiskonna pingutused võivad viia poliitiliste vangide vabastamiseni, kelle vabastamist mitte keegi ei oleks osanud oodata.
Eestimaalastena oleme Venemaa Föderatsiooni naabrid ning nii see loodetavasti ka jääbki. Küsimus püsib vaid selles, millise Venemaa naabrid oleme kümne ja millise saja aasta pärast. Tänasel päeval, olles Euroopa Liidu ja NATO liikmed, vajab idanaaber Eesti toetust vähemalt sama palju kui meie vajame nende oma. Ei tohi olla kohta mentaliteedil, et peame leppima poliitiliselt ebademokraatliku suurjõuga. See oleks äärmiselt lühinägelik ning vaenulik kümnete miljonite inimeste suhtes. Kui iseenda ja teiste õiguste ning arvamuse eest suudab seista üks mees, suudab iseenda ning teiste eest seista ka terve rahvas.
