Eesti rahvas sai sellel päikeselisel ja tõeliselt kaunil lumisel kevadpäeval lõpuks vabaks aastatega ladestunud ängist – meie mees on saanud priiks süüdistusest.

Selle loo autorile, nagu igale eestlasele, oli teade rõõmusõnumiks. Inimesed said lõpuks ometi ühes pikale veninud jantlikus spektaaklis tahtmatult osalemise asemel keskenduda oma igapäevastele tegemistele, on ju selline süüdistus meile, kui väikerahvale väga isiklik.

Jama jätkub?

Pärast õigeksmõistva otsuse teatavaks tegemist on seda kummalisem, arusaamatum ja ärritavam taibata, mida üritavad saavutada isikud, kelle ootused õigeksmõistvale otsusele olid vastupidised. Miks peame me ka täna, peale õigeksmõistvat otsust, meediast lugema sarnaseid spekulatsioone ja retoorikat nagu aastaid tagasi? Taaskord loobitakse pori, visatakse üles kahtlusi ja tõlgendatakse andmeid enesele sobival moel. On kõlanud ka halvasti varjatud ähvardused asjaga “edasi tegeleda.”

Mis kummaline psühholoogiline eitusfaas see on? Või milline äraspidine enesekaitsetaktika peitub selliste kestvate rünnakute taga? Kas meedia on aru kaotanud? Kui massidele pakutakse emotsiooni, labast meelelahutust – “verd, higi ja pisaraid”, murumänge gladiaatorite areenil, kus vabandan sõnakasutuse eest ette, märatsev lumpen saab raevutsedes osaleda, kohtuväliselt süüdi mõista, siis ei ole selline ajakirjandus professionaalne.


Tuletan meelde Süütuse presumptsiooni, tuletan meelde teie enese poolt kehtestatud Eesti ajakirjanduseetika koodeksit. Kordamine on tarkuse ema, ka siis kui ollakse üles kasvanud tarkuseema hoolitsuseta. Võtke ja tutvuge, kui aega saate.

Mul on kahju ja ma vabandan!

Tänaseks on selgunud, et Rahvusvahelise spordiarbitraaži kohtu otsus oli: “Ei ole süüdi.”

Kõik ajakirjanduseetika vastu eksinud võiksid nüüdki, hilinenult, võtta ette sisekaemusliku, enesesse vaatava pooltunni peegli ees ja küsida oma paremalt minalt otse ja ausalt – kas minu tegevus (või tegevusetus) on põhjustanud kannatusi? Olen ma täna parem inimene, kui ma olin eile? Kas ma õppisin sellest loost midagi? Kas suudan talitseda oma verejanu kui puhkeb järgmine kriis ja tuleb olla selle kajastamise eesliinil? Suudan ma jääda inimeseks?

Vabandada, eriti kui vabandamine tõesti tuleb südamest, ei ole ju keeruline. Vabandamine on inimhinge vabastav seisund, millega tunnistatakse nii enese- (see on ju kõige raskem) kui ka teiste ees, tehtud viga ja püütakse selle akti läbi oma halba käitumist kannatanule heastada, nii palju, kui on üldse võimalik heastada tehtud kurja.

Millal ja kelle sulest ilmub Eesti ajakirjanduses vabandus Andrus Veerpalu, tema meeskonna ja perekonna ees? Kas selliseid elementaarseid asju peab tõesti meelde tuletama? Või on (ajakirjanikele) au arusaamatult abstraktne ja nendele mitte kohalduv mõiste, mis on jäänud aegade hämarusse. Annan suleseppadele vihjeks ette vabanduse kasvõi formaal-lause kujul, abiks seegi: “Mul on kahju ja ma vabandan!” Kas teis, lugupeetavad, on selleks piisavalt sisu, aumeest ja -naist?