"Alla seitsme euro tunnis ma ennast liigutama küll ei hakka, mul on odavam kodus passida"

"Alla seitsme euro tunnis ma ennast liigutama küll ei hakka, mul on odavam kodus passida,“ ütles kunagi üks kohalik usin töömees. Mõtlesin umbes nii: eriline ülbik ikka küll, kus on paindlikkus, kus on reaalne arvestamine oludega, st on palju neid, kes teevad samu töid „viiekas“ tunnis ja vähemgi veel. Ühesõnaga mina pidasin teda suht juhmiks tegelaseks, aga eksisin...

Ennustasin, et mees oma suurte nõudmiste otsa kõngeb, aga ei – ta küll ei upu töösse, aga eelmainet „7 eurot tunnis“-tööd on tal pidevalt ees. Ja n-ö külalegend on selline: jah, ta on suht kallis, aga 100% kindel, st mis lubab, see saab ka tehtud. On ju teada fakt, et poole odavam tööjõud – eriti maal – kipub peale rahade laekumist „ära kaduma“ ja siis esitab tööandja juba küsimusi endale, kui kaadrit poe taga otsib ja asjaolusid selgitab. Näiteks selliseid: Millal härrad suvatsevad tsüklist väljuda ja pooleliolevat vundamenti edasi valada? Ja kes vastutab selle segumasina eest, mis on kivistunud betooni täis, labidas sees püsti?

Niisiis tehke süda kõvaks, pange oma hind paika ja andke see kohe ka töövestlusel teada, kui tahate 1000 eurot neto saada täistööaja eest ja mitte sentigi vähem, siis nii peategi kohe ütlema. Ja selline olukord, kus kaks võrdset meest sootuks erinevaid palganõudmisi esitavad, ei näita mitte seda, et keegi oleks loll, vaid võib olla objektiivsetest oludest sõltuv. Näide: üks mees tuleb tööle ja lahkub jala käies või sörkides või rattaga sõites kahe kilomeetri kauguselt ja tahab palka 1000 eurot kätte ja teine 1300, aga tema sõidab 70 kilomeetri kauguselt iga päev oma transpordiga. Tegelik neto – kui nimetada nii summat, mis on saadud palk miinus töölkäimiskulud – on neil ju sama.

Ega tööandjad ka lollid pole ja pole nad ka „neetud täissöönud kapitalistid“, paljud paluvad kohe alguses esitada ka palgasoov. Nemad peavad ka oma raha (palgafond) lugema, samamoodi nagu töövõtjad enda oma (netopalk, mis jääb järgi peale maksude maksmist brutopalgast).

Need kolm lihtsalt mõistet – palgafond, brutopalk ja netopalk – peavad aga olema mõlemal osapoolel üheselt arusaadavad, et ei tekiks olukorda, kus „konstruktiivse arutelu“ käigus on küll number „1000“ paigas, aga sujuvalt muudab tähendust, olles kord neto, siis bruto ja siis palgafond hoopistükkis. Nagu pudru ja kapsad, kus lõpuks jäävad nälga mõlemad, nii tööandja, kui ka töövõtja.