Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Alkohooliku lugu: elasin 20 aastat vines, naist see väga ei huvitanud ega häirinud

 (36)
Alkohooliku lugu: elasin 20 aastat vines, naist see väga ei huvitanud ega häirinud
Foto: Ilmar Saabas

Naisteka kommentaariumisse kirjutas mees, kes oma loo rääkida otsustas.

Mul on 20 aastat staaži joodikuna. Mitte küll parmuna, aga niisugust nädalat mööda ei ole läinud, kus üldse alkoholi ei ole tarbinud. Polnud ka probleemi. Olin poissmees pikalt. Iga nädalalõpp ja tihti ka nädala sees tuli mõni sõber külla. Ikka õlut ja kangemat, vahest läksime ka linnapeale. Viimastel aastatel aga juba nii, et sai ka nädala sees vabalt võetud. Hommikul olin kaine ja ja läksin tööle. Tööelu oli igati edukas. Väikese pohmakaga harjusin nii ära, et enam isegi ei märganud. Õhtul võis jälle võtta. Kas veini (pudel-kaks) või 6-8 õlut. Olin kogu aeg vines.

Mõned aastad tagasi tuli ellu naine ja siis laps — nagu ikka pereelu. Hommikul lapsed lasteaeda, siis tööasjad ja õhtul lõõgastuseks väike naps. Naine ei ole mul kunagi mu harjumuste üle vingunud.

Eelmine aasta avastasin ennast mõttelt, et joomine hakkab nüriks muutuma. Iseenda ees tekkisid väiksed süümekad- selle raha ja aja asemel võiks midagi ju ette võtta. Igal õhtul oli ju kõik samamoodi. Siis aga hakkasin jälle mõtlema, et alkohol on hea koht, kuhu töömõtete ja pere eest peitu pugeda. Istuda sõpradega ja jaurata oli palju lahedam.

Eelmine aasta võtsin ennast käsile. Vähemalt oma mõtetes.

Seotud lood:

Esialgu tegin endale selgeks, et ma olen alkohoolik. Seda ei ole raske endale tunnistada. Selge oli see, et ma ei ole nõme alkohoolik ehk ma ei laamenda, ei nori tüli, kakerda ringi ega oksenda. Leidsin seega jällegi, et alkoholism ise ei ole ju halb. Siis ükskord salaja kiikasin netist AA rühma kohta. Esimesed punktid olid normaalsed, siis aga tuli Jumal mängu ja ma panin selle lehe kinni. Et joomist maha jätta, ei pea ma ometi Jumalat uskuma.

Võtsin ennast kokku ja mõtlesin, et saan ise hakkama. Ei ole ju nii suur probleem ja ma olin alati ise arvanud, et minu jaoks ei ole mingit muret aasta paar ilma joomata olla. Pidasin vastu ühe nädala. Siis läks käest ära ja terve selle nädala eest mis ma kaine olin panin topelt peale — “olin ju pikalt kaine ka olnud”

Kuidaks ma kaineks sain?

Võtsin ennast kokku, panin aja arsti juurde aja ja juba 20 päeva pärast olin tema kabineti ukse taga. Tulin ära ja veidike sisimas muigasin, et nüüd läks raha aia taha. Läksin kohalikust poest läbi ja uskuge või mitte, aga õlleriiulist kõndisin mööda nagu naiste sukkpükste letist. Ei mingeid emotsioone. Alles kassas mõtlesin, et midagi on teisiti.

Eks selle asjaga on omad miinused kah. Tean inimesi, kes on hakanud joomise asemel kanepit posuma ja inimesi, kellel on vana kasiinohaigus välja löönud. Miinuseks on ka see, et võid paljudest sõpradest ilma jääda. Arvatakse, et oled kainena igav.