Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Alkohoolik: jõin palju, hoolimata sellest, et lapsed jäid minu kasvatada

 (18)
Alkohol
Foto on illustratiivneFoto: Eero Hänninen

Delfis küsivad noored, et miks kirjutavad alkoholismist teadlased ja arstid, aga mitte joodikud ise. Katsun endise viinaninana seda lünka pisut täita.

Alkoholism kujuneb välja teatud aja jooksul. Olin kunagi minagi poisinaga, kes pärast joomingut piltlikult öeldes oksendas soolikad välja ja vandus, et ei kunagi enam. Aga harjutamine teeb meistriks. Esialgu napsutasin seltskonnas ja tähtpäevadel, aga varsti võtsime töökaaslastega ka pärast tööd kannu-kaks õlut või pudeli viina ära ja siis läksime laiali. Olime mõõdukad joodikud.

Joomiskultuurile pani põntsu Gorbatšovi kuiv seadus. Alkoholi oli raske kätte saada ja võimalusel lahmiti seda sisse nii palju kui kõhtu mahtus ja pea kannatas.

Mulle mõjus laastavalt abielulahutus, milles mina olin mahajäetav ja mida ma põdesin kolm aastat, enne kui valu vaibus. Jõin palju, hoolimata sellest, et lapsed jäid minu kasvatada. Pudelisse uputasin mured ja sealt otsisin lõõgastust. Kui aga alkoholi tarbitakse pingete mahavõtmiseks, on viinakurat kohal ja võtab tipsutaja oma haardesse.

Lapsed algul muretsesid mu pärast, siis hakkasid pahandama ja lõpuks said kurjaks. Lubasin, et jätan maha, aga leidsin ikkagi võimaluse jälle nina täis tõmmata. Lõpuks öeldi mulle: "Et sa maha kärvaksid!" ja lapsed lahkusid ükshaaval. Tegin häbi mitte ainult endale vaid ennekõike neile. Ma ei olnud neile nooruses toeks. Nüüd olen nad kaotanud, mis tähendab, et mind pole nende pulmas, minu juurde ei tooda lapselapsi ega lõpuks ka hauale lilli.

Seotud lood:

Peitsin laste eest pudeleid, aga nemad leidsid sageli pudelid üles ja kallasid tühjaks. Mõnikord jõin öösiti oma toas voodis või tühjendasin pudeli kiirkorras siis, kui läksin enne magamaminekut koera välja viima.

Tööl saadi mu alkoholilembusest peagi aru. Hommikul lõhnad endiselt juures, päeva peale lõbusas tujus — pole ju raske mõista, mis toimub. Joomatuuride ajal võtsin haiguslehe — kui oled üle 40, on kõikvõimalikele valudele viidates alati võimalik perearsti ära petta. Ütled näiteks esmaspäeval, et tõmbasid nädalavahetusel metsas puid tehes selja ära, endal tegelikult ei lase pohmakas tööle minna. Töö juures oli sageli sel teemal vestlusi, kuid ma ei võtnud mõistust pähe ja lõpuks soovitati mul lihtsalt ise ära minna. Kuuldus minu napsulembusest levis ruttu ja siis oli juba raske oma alal mujalt tööd leida. Jäid vaid juhutööd.

Kätt südamele pannes võin öelda, et surrogaate ma pole kunagi tarbinud. Jõin peamiselt kanget õlut ja veini. Teevad samamoodi lolliks.

Joodikutel ei maksa arvata, et inimestel jääb nende joomarlus märkamatuks. Kakerdad tänaval, magad haljasalal, jood värisevate sõpradega peaparandust või viiakse sind bussijaamast kainerisse plate peale — ikka on nägijaid, kes teistele juhtunust edasi räägivad. Varsti on sul sõpradeks vaid samasugused viinaninad ja ennekõike pudel ise. Sa võisid ühiskonnas olla lugupeetud, aga ühtäkki oled sigadega poris. Keegi ei taha sind seltskonda ega tööle.

Tervise kohta võib öelda, et viin tapab kogu organismi. Mul on õnnekombel maks siiski tõsisematest kahjustustest pääsenud. Minu puhul oli tavaline üldkehaline halb seisund, mida parandas kõige paremini uus kogus alkoholi. Isegi klassikalist peavaluga pohmakat lõpuks enam polnud, kuid magu heitis aeg-ajalt välja kõik, mis sees oli ja enamgi, töötas lausa tühikäigul. Põdesin pikalt, magades tihti väikeste joomispausidega mitmeid päevi. Nägemata jäid eurovisioon, jaani- ja maituled, jõulud ja aastavahetus, sest olin sel ajal purjus.

Lõpuks tekkisid mul tasakaaluhäired. See juhtub just pärast suuremat joomist kaineks saades. Mööda tänavat käies pead vaatama, et järsult liigutades ümber ei kukuks. Eriti hull on lugu treppidel ja bussi sisenedes. Keeramiseks jääd seisma, pöörad ennast kogu kehaga ja astud alles siis edasi. Ühel korral kukkusin poes kaubariiuli otsa. Isegi öösel külge keerates võib pilt eest kaduda. Kord tekkis tunne, et pea on vett poolenisti täis ja see loksub edasi-tagasi. Undamine kõrvus ja suur klomp kurgus on öösiti sagedased külalised.

Kõigil padujoodikutel väriseb ihu: mitte ainult sõrmed vaid ka nägu, käed - värised üle kogu keha ning see on ka kõrvalseisjatele märgatav. Mina ei saanud lõpuks enam isegi kirjutada, välja tulid vaid varesejalad. Kohvitassi tuli hoida kahe käega, aga ka siis loksus suur osa joogist maha. Värin oli mul märgatav juba tööl, selle mahasurumiseks tuli palju vaeva näha.

Joodikutel halvenevad ka suhted joomakaaslastega, sest purjus olles on neil vaid üks tõde, oma tõde, mida ollakse valmis iga hinnaga kaitsma. Kaob igasugune piiride tunnetus, ollakse valmis istuma purjuspäi rooli või tegema lollusi, mis võivad lõppeda traagiliselt.

Mõistagi kaasneb joomarlusega enese täislaskmine, sest põis saab täis, aga joodik pole võimeline tõusma ja WC-sse minema. Nii tuleb ülearune voodisse ja püksi. Halveneb mälu ja lõpuks kuuled hääli ning näed kummalisi tegelasi. Oled teises maailmas ja käes on deliirium. Mina ütlen selle kohta, et käisin ära põrgu eeskojas.

Pärast haiglasse sattumist otsustasin kindlalt, et nüüd on alkoholiga lõpp, nüüd ja igavesti. Leidsin, et kõik, mis mu elus on valesti läinud, on juhtunud tänu alkoholile. Taastumisel sain suurt abi teetatervendamisest, mis teadupärast põhineb uskumuste muutmisel. Pärast haiglat jagasid arstid ja psühhiaater mulle näpunäiteid: ühine Anonüümsete Alkohoolikutega, hoidu purjutavatest sõpradest. Minu puhul on ime see, et mul pole kärakaga enam mingeid probleeme: ma ei tunne selle järele vastikust ega tõmmet, ka raskes olukorras mitte, olen lihtsalt ükskõikne.

Istun tinutavate sõpradega ja joon alkoholivabu jooke ega tunne vajadust sirutada kätt pitsi või õllekannu järele. Vastupidi, purjus inimesi nähes tunnen üha rohkem rõõmu ja uhkust selle üle, et ma pole enam nendesarnane. Mistahes minevikust pärit seikade meenutamine süvendab neid tundeid ja ma ütlen endale: alkoholist loobudes tegid sa elu parima otsuse. Ma ei räägi sellest eriti kellelegi, sest keegi ei usuks mind. Või ei mõistaks. Selleks peab kahjuks vist ise põhjas ära käima. Olen kindel, et üle minu huulte ei lähe enam tilkagi joovastavat kraami.

Alkoholismist vabanemine on nagu taassünd. Järsku näed jälle, kui ilus on maailm ja kui palju ta pakub. Mu tervis on jälle hea, mälu on paranenud ja loominguline aktiivsus taastunud. Loen palju, külastan üritusi ja olen sotsiaalselt igati aktiivne. Viimase poole aasta jooksul matkasin läbi kõik vanad matkarajad, kus ma pole purjusoleku tõttu aastaid käinud.

Kõige toredam on see, et olen taas üles leidnud sõbrad ja nemad mind. Pärast seda, kui teatasin avalikult oma otsusest olla ja jääda kaineks, hakkasid mu juurde astuma inimesed, et öelda, kui väga nad mind toetavad. Eriti heakskiitva suhtumisega on õrnem sugu. Alles hiljuti öeldi mulle, et näen nüüd hulga parem välja.

Olen muutunud rahulikuks, ei tülitse, mõtlen positiivselt, elan siin ja praegu. Ühesõnaga: mu elu läheb taas ülesmäge. Samas on kurb vaadata, kuidas inimesed end alkoholiga hävitavad ja tõelisest elust ilma jäävad. Ma ei sekku, sest tean, et otsuse viinakuradile selg pöörata peab tegema igaüks ise, mõistusega ja südames. Sunni ja veenmisega head tulemust ei saavuta.

Ja üks väga oluline hoiatus kõigile napsilembelistele: teil on viinaga sõbrustades tohutu suur oht kaotada kõige lähedasemad inimesed! Ja joomarlusele alla andes olete te ka tegelikult ühiskonna rämps.