Alkoholile tuleb kehtestada ka ruumipiirangud!
Silmakirjalik lahendus
Tulevast aktsiisitõusu põhjendati alkoholi kättesaadavuse vähendamisega. Kahtlemata ei saa kuidagi vastu vaielda väitele, et alkohol on Eestis endiselt liiga kergesti kättesaadav. Aga et seda probleemi püütakse parandada lihtsalt lahja alkoholi aktsiisi tõstmise läbi!? Mulle tundub, et poliitikud on siinjuures olnud kas lihtsalt hooletud, silmakirjalikud või asjatundmatud, aga siit paistaks nagu taaskord välja, et nad ei tea üldse, mis on alkohol ja selle tarbimise tagajärjed.
Alkohol ei ole keskmine kaup, nagu leivapäts või pakk piima, mille juures tavainimene esimesena ikka vaatab hinda ja valib odavama või jätab üldse ostmata. Alkohol on psühholoogiliselt, kultuuriliselt ja kultuuripsühholoogiliselt hoopis teistsugune asi. See on kaup, mille puhul suur osa inimesi hindab ekslikult joogi reaalset mõju ja pikaajalist toimet ning seetõttu ei käitu majandustermineid kasutades "ratsionaalse subjektina". Esiteks tuleb selgeks teha, kellele põhiliselt on alkoholipoliitika sihitud. Võib üldiselt eeldada, et põhiliselt on sihtgrupiks noored ja muidu liiga alkoholilembesed inimesed. Kas aga alkoholiaktsiisitõus üksi neid gruppe mõjutab? Sügavalt kahtlen. Siin ei tule mitte mängu ainult see, et alkoholilembene inimene ostab alkoholi endises rütmis vaatamata hinnale (ja raha jääb lihtsalt vähem alles muu jaoks), vaid ka noorte liikuvus ja juba välja toodud piirikaubanduse probleem (eriti Lõuna-Eestis).
Kättesaadavuse reaalne piiramine
Vägagi kaalukas ja mõistlik lahendus oleks lisaks juba kehtestatud ajalistele müügipiirangutele ka ruumilised piirangud. Alustuseks tuleks teha korralikud piirangud alkoholi müügikohtadele. Kaugel normaalsest on olukord, kus alkoholi müüakse vabalt nii bensiinijaamades, väikestes maapoodides kui ka suurtes kaubanduskeskustes, kus lapsed vabalt riiulite vahel ringi jooksevad. Arenenud riikides alkoholi nii ei müüda. Eestis, kus alkoholi liigtarbimine on püsivalt suur probleem, ei tohiks seda ammugi nii teha. Psühholoogiliselt kallutaks tarbijat ratsionaalsuse suunas märksa enam asjaolu, et ta peab kulutama rohkem aega alkoholini jõudmiseks, kui selle eest makstav raha hulk. Lisaks vähendab alkoholi eraldus tavakaupadest kiusatust nende inimeste jaoks, kellele alkohol on nõrkuseks. Alkoholi osakonda pääsemine peaks olema seadusega määratud nii, et reaalselt oleks pidevalt kohal töötaja, kes vastutab ühtlasi selle eest, et silmnähtavalt ebakaines olekus alkoholipoes üldse viibida ei saaks. Liigtarbimine on otseselt seotud hoolimatu müügi poliitikaga.
Alkoholi hinnapoliitika standardiseerimine
Samas kui rääkida hinnapoliitikast, siis sellest oleks kasu kõige rohkem seeläbi, kui eesmärgiks oleks kaotada suurtes pudelites müüdava odava alkoholi turg. Seda saaks teostada kehtestades paralleelselt aktsiisiga miinimumhinnad kaubagrupiti. Nii saaks muuta näiteks 1,5l õllede hinna kunstlikult kõrgemaks, kui sama koguse õlu pooleliitristes pudelites ostmine. Sama võiks teha siidrite, long drink'ide ja teiste suurtes pudelites müüdavate lahjade jookidega.
Sellised muutused saaksid reaalselt mõjutada liigtarbijate käitumist. Lihtsalt seetõttu, et kolm kilomeetrit ühe asemel on (pidevalt) kulukam läbida nagu ka kolme pudelit on tülikam osta kui üht. Neidsamu võtteid kasutatakse paljudes arenenud riikides, näiteks Austraalias, kus õllepudeli maht ei ületa kolmandikku liitrit.
