Aleksander ja Marju meenutavad sajandi tormi: lained käisid üle bussi; puud, mootorrattad ja autod olid segamini hunnikus

50 aastat tagasi 6. ja 7. augustil üle Eesti katuseid ja puid lennutanud maru oli nii vinge, et tagajärgede koristamiseks tulid appi ka Ukraina metsamehed. Ent sellest hoolimata kestis metsade langenud puudest koristamine mitu aastat. Delfile meenutavad sellest kurikuulsast tormist seiku Aleksander ja Marju.

"Selle tormi ajal olin 10-aastane. Elasin siis juba pealinnas, aga suve veetsin ikka Mähel lapsepõlvekodus. Juhtus kuidagi nii, et olin sel päeval jäänud sinna üksinda - kes oli tööl, kes jumal teab kus. Olin juba suur mees ja arvatavasti olin ennegi mõned tunnid kodus üksi olnud ning selles polnud nähtavasti midagi imelikku. Otsustasin mingil põhjusel istuda bussi ja sõita linna ema-isa juurde. Just siis hakkasin veidi kartma. Mäletan, et Maarjamäe obeliskist mööda sõites olid lained merel nii suured, et kaldasse jõudes käisid need üle bussi. Tol ajal oli ju sõidutee täitsa mere ääres. Lauluväljaku juures pidi buss murdunud puude tõttu slaalomit sõitma. Jõudsin sekeldusteta linnakoju, kus vanaema mind juba närveeriliselt ootas. Ema-isa aga olid läinud Mähele minule järele. Veel mäletan, et Metsakalmistu metsas olid mitmes kohas lagendikud, kus tuul oli maha murdnud palju mände. Tänaseks on need kohad taas täis kasvanud. Lagendikud keset metsa on mälus siiani. Vist oli Pärnamäe ja Lubja vahelisel kaldapealsel, ühe tuttava poisi kodukohas, tugeva tuule tõttu oma asukohta muutnud kalda serval olnud välipeldik. Niipalju siis 1967. aasta augustitormist," meenutab Aleksander.

Delfi lugeja Marju viibis tol tormipäeval sugulaste juures Lihulas. "Hommikupoolik oli väga ilus suvine ilm. Päike kõrvetas. Taevas oli pilvitu. Siis hakkas pilvi taevasse tõusma ja me kiirustasime oma Jawaga koju - alustasime sõitu Tallinnasse. Poolel teel oli vihm ojadena taevast alla tulemas. Maantee pind oli veekihiga kaetud. Rattad paiskasid kuuma vett vastu sääri. Tuul oli nii tugev, et teel püsimiseks oli vaja mootorratas hoida sõidusuunaga nurga all. Edasi olid teel juba murdunud puud. Mõnest tõstsime oma ratta (soolo 250 cm3) üle, mõnest sai ümber sõita. Enne linna jõudmist ühe silla juures oli õudne õnnetus. Puud, mootorrattad ja autod olid segamini hunnikus. Kuidagi saime ka sellest kohutavast kohast mööda. Kodus ootas meid pime tuba - elektrit ei olnud mitu päeva. Mõnel naabermajal polnud katust. Meil vedas, et siiski õnnelikult koju jõudsime - minul ja mu tänaseks surnud abikaasal. Pärast tormi oli Pirita mereäärne mets üsna räsitud. Sügisel seenemetsades oli tuulemurru pärast raske liikuda," õnnestus Marjul tol korral õnnelikult koju jõuda.