Ajas rändamine on siiski võimalik: Dneprodzeržinsk on kui Eesti 30 aastat tagasi
Augusti alguses toimusid Ukrainas Dneprodzeržinskis 14. Euroopa noorte meistrivõistlused rahvusvahelises kabes. Võistlustel osales ka 17-liikmeline Eesti noorte võistkond, kellega koos viibis selles Ukraina linnas ka terve hulk lapsevanemaid ja treenereid.
Dneprodzeržinsk (endine Kamenskoje) on umbes 250 000 elanikuga linn Dnepri jõe kaldal. Linna peamisteks tööandjateks on 43 metallurgia- ja keemiatööstusettevõtet, mis kujundavad väga olulisel määral kogu linna ilmet.
Tossavad korstnad iseloomustavad linna välisvaadet vast kõige paremini. Tuleb tunnistada, et Eestis oleme me juba liialt ära harjunud heaoluühiskonnale omaste mugavuste ja mõttemallidega. Ei kujuta meist ju keegi enam ette seda, et hommikul aknast õue vaadates on esimene mulje väga ähmane. Ja seda mitte eelmise õhtu lõbusa ajaviitmise järelmõjuna, vaid sellepärast, et linna kohal hõljub paks hall korstnatest väljuv suits.
Samuti ei usuks meist keegi seda, et öösiti süüdatakse need samad korstnad põlema. Seda sõna otseses mõttes – päeval neisse kogunenud jääkained põlevad öösiti sealsamas linna kohal kuni kümnemeetriste leekidena, valgustades ühtlase punase kumaga kogu linna siluetti.
Eestis propageerime järjest aktiivsemalt rohelist mõtteviisi - paigaldame tuulegeneraatoreid, sorteerime prügi, ostame elektriautosid ja nii edasi. Pärast Dneprodzeržinskis viibimist tundub see kõik siiski väga tühise pingutusena. Puhtalt visuaalse vaatluse põhjal võib öelda, et see linn saastab päevaga rohkem kui terve Eesti aastatega suudaks.
Võistlustel osalejate jaoks oli see reis lisaks spordile ka reis ajalukku. Kui viibida Ukraina suurlinnades, siis tundub, et 21. sajand on jõudnud ka sellesse riiki ja Ukraina areneb väga kiiresti. Osaliselt see kindlasti ka nii on. Samas piisab, kui korraks sattuda Dneprodzeržinski sarnasesse linna ja natuke vanematel inimestel tuleb väga selgelt meelde see, kuidas me ise elasime umbes 30 aastat tagasi.
Nimekiri nendest teemadest, asjadest ja keskkonnateguritest, mis on Brežnevi võimuloleku ajast linnas muutunud tuleks tunduvalt lühem kui see, mis on jäänud samaks. Internet on üsna hästi levinud – ka meie 60ndatest pärit hotelli fuajees oli tasuta Wi-Fi. Mõned uued autod hakkasid silma ja üks pizzarestoran tundus üsna tänapäevane ning kaasaaegne. Sellega praktiliselt kogu nimekiri ka piirdub. Kuna Dneprodzeržinsk on Brežnevi sünnilinn, siis 70-ndatesse jäi tõenäoliselt ka linna õitseaeg. Sellest perioodist pärit trammid ja sel ajal ehitatud hooned on linnas domineerivaks tänaseni.
Võistluste organisaatorid olid kõikide riikide esindustele appi palunud kohaliku ülikooli inglise keelt studeerivad tudengid, kes said selle abistamise käigus ühtlasi tehtud ka oma ülikooli praktika. Eestlaste kohta arvati, et nad on suhteliselt umbkeelsed ja räägivad ainult vähesel määral inglise keelt. Kui kohalikele neidudele sai selgeks, et me räägime kõik üsna vabalt vene keeles, oli nende kergendus üsna silmaga nähtav.
Koolis õpitava kõrval on noorte kokkupuude inglise keelega väga marginaalne. Kõik tele- ja raadiokanalid on kas vene või ukraina keeles ja võõrkeelsetele filmidele loetakse ka reeglina peale. Seega ainuke võimalus reaalselt oma keeleoskust praktiseerida ongi nendel harvadel kordadel, kui linna satub mõni välismaalane. Küsimuse peale, et miks nad sellist eriala üldse ülikooli õppima läksid, oli vastus kiire – nad tahavad sellest linnast minema saada.
Kohalikud inimesed on väga soojad ja sõbralikud. Nii toitlustajad, majutajad kui ka muud abilised üritasid meie sealviibimise ajal teha kõik endast oleneva, et me ennast võimalikult koduselt tunneks.
Isegi kohaliku raudteejaama ülemal oli mõnevõrra piinlik küsida pitsatite ja allkirjadega täidetud ametliku paberit lihtsalt selleks, et tal oleks võimalik meile müüa 24 rongipiletit korraga. Kord pidi lihtsalt olema selline, et kõigist neljast töötavast kassast saab osta korraga kaheksa piletit ja kui ühes kassas piletid otsa saavad, siis ainus võimalus neid juurde hankida, on minna teise kassa sappa ja loota, et vahepeal keegi ülejäänud pileteid ära ei osta. Kõigi piletite korraga ostmiseks tuli võistluste organisaatoritel teha ametlik taotlus, mille läbivaatamise järel siis otsustati meile need 24 piletit müüa.
Kokkuvõtteks tuleb vist öelda, et sellised "ajas rändamised" on silmaringi laiendamise huvides väga tänuväärsed ja need peaks tegema läbi kõik, kes väidavad, et meie praegune riigikord, elatustase või poliitiline süsteem ei õigusta ennast. Ja selleks ei peagi väga kaugele sõitma.
Lõpetuseks tuleb siiski ka ära mainida, et sportlike tulemuste osas jäid meie saavutused võistlustel keskpäraseks. Meie võistlejad tegid oma tulemused ära, aga kahjuks ühtki säravat üllatust meil seekord ette näidata ei ole. Parimaks jäi neidude kadettide vanuseklassi kaheksas koht.
