Ajakirjanikud, kus te nüüd olete?
Küll oli ajakirjanikel alles pidu! Ajal, kui eriti millestki kirjutada pole, aga leheruumi täita tuleb, ei löönud keegi risti ette ja tehti intervjuusid ning küsitlusi, treiti olemuslugusid ja kolumne. Milline mõnu!
Askur Alas ajas Eesti Ekspressis kokku mitu vana punkarit, et nendega pikalt vestelda ning Trubetsky tegemisi analüüsida. Juku-Kalle Raid trükkis särke ning Propeller ajas need selga. Isegi politoloogid võtsid sõna.
Nüüdseks, mil Trubetsky on Keskerakonnast lahkunud, ei taha vist keegi seda joovastust meelde tuletada. Kuidas muidu seda vaikivat ajastut seletada? Andres Siitan, Jüri Jaanson, Imre Rammul, Jaak Ahelik – ja küllap terve hulk nimesid veel, kellest ma lihtsalt kuulnud ei ole. Mis neid mehi ühendab? Aga loomulikult see, et nemadki on nüüd parteilased. Osa neist kandideerib isegi riigikokku. Kuid arutelu sel teemal puudub!
Kus te kõik nüüd olete? Kus on nüüd need lugematud leheartiklid, mahlakad intervjuud, põnevad portreelood, intrigeerivad vestlusringid? Miks ma ei kuule küsimusi stiilis „Kas Imre Rammul ikka suudab anda hingenõu, teades, et tema vastas istub mõni kesik või sots?“ või „Ehk hakkab peakontor nüüd Ahelikule takti lööma?“ Kas Raid ei kavatse õmmelda uusi särke näiteks kirjaga „Ahelik, va siga!“ ja Ultima Thulelt mõõte võtma hakata?
Ehk peaks Ekspress ajama kokku mõned sportlastest poliitikud – näiteks Erki Noole, Toomas Tõniste ja Ksenija Balta – ning korraldama keskustelu, kus lahatakse Jaansoniga seonduvat? Kuidas aga Siitanit lõhki rebida – ah, mõelge ise ka midagi välja.
Head ajakirjanikud! Kui tahate tõesti oma erapooletust ja head mainet tõestada, siis lõpetage inisemine allikakaitse ja presidendi kallal ning kottige parem ühtlase raevukusega kõiki. Kui aga hakkate valikuid erakonna põhjal tegema, siis ärge lootkegi, et teisse paremini suhtutaks.
