Ajakirjandus ei reageerinud pronkssõduri kriisi ajal adekvaatselt
Vaatamata meediavabadusele meie ühiskonnas, vaba arutlust ja info liikumist kogu pronkssõduri ajaloo ja tegelikkuse kohta ei toimunud. Vastupidi, see blokeeriti täielikult. Ajakirjandus ei reageerinud adekvaatselt. Nii eesti- kui venekeelses meedias hakati avaldama pigem demagoogiat – nii oli vist lihtsam. Uinuv mõistus sünnitab koletisi (Francisco Goya kuulus maal). Aga mida teeb uinuv ajakirjandus? Aga tegelikkusest mahajääv ajakirjandus?
Provokatsioonid Tõnismäel algasid 2006. aasta mais, kümme kuud enne järjekordseid Riigikogu valimisi ja võimatu on neid vaadelda väljaspool seda konteksti. Kui ajakirjandus adekvaatselt ei reageerinud, siis riik pidi reageerima. Pärast provokaatorite liialeminekut Tõnismäel, ütles Andrus Ansip väga vähesed, kuid riiklikult olulised sõnad: "Eesti lipp peab saama Eestis igal pool vabalt lehvida." Edasi tegi Eesti riik riigikaitse seisukohalt õige otsuse - see monument oli vaja pealinna südamest ümber paigutada. Asja aeti rahulikult, mingeid emotsioone üles ei köetud, kõik otsused Riigikogus tehti seaduslikult ja respektiga. Hakati valmistuma väljakaevamisteks. Peaminister käitus tugeva riigijuhina ja minu arvates oli see ainuvõimalik. Pingeid ei eskaleerinud Eesti pool, olukorra pingestamine Eesti riigi destabiliseerimiseks algas vastaspoolelt ja selles olukorras säilitas Eesti riik ja peaminister lihtsalt kindlameelsuse. See ei olnud ähvardus, see oli vajalik riiklik käitumine. Eesti valitsuse viga oli, et pidevalt ja palju ei räägitud kohaliku Vene poolega. Polnud tegelikult kanalitki, vene elanikkond jäi tõesti kriisi eskaleerijate meelevalda. Ja see oli viga, mida tulevikus teha ei tohi.
Eestikeelne ajakirjandus seejuures ainult olukorra maharahustamisega tegeleski, kuid mitte analüüsiga. Eestikeelsed päevalehed pigem promosid nn. punaprofessorite artikleid stiilis: "Käed eemale meie pühakujust..." (rahvalik termin „punaprofessorid“ on küllalt põhjendatud, need inimesed on tõesti pärit, hariduse ja orientatsiooni saanud, nõukaajast). Praktiliselt ainsatki arutlevat artiklit, mis oleks tegeliku ajaloo ja kuju sisu vastu huvi tundnud, ei olnud. Samas Vene vastasleer köeti küll üles, nimelt Eesti fašismi vastu. Seda tegi näiteks Keskerakond oma eesti- ja venekeelsete väljaannete kaudu. KE venekeelne väljaanne „Vesti Dnja“ maalis ennastunustavalt Ansipile ja Laarile Hitleri vuntse juba 2007. aasta kevadtalvel, kui parteijuht Edgar Savisaar ise veel valitsuses istus. Kellele ikkagi allus tookord venekeelne meedia, see on arutamist vääriv küsimus.
Teateid tegelikkusest kajastas ajakirjandus tookord üksnes Andrus Ansipi kui peaministri seisukohti pressikonverentsidelt ning Riigikogu otsuseid. Postimees edastas peaministri avaldusi, mis kinnitasid, et pronkssõdur teisaldatakse. Need ei olnud „süstemaatilised ähvardused“ kellegi aadressil, vaid normaalse riigi normaalse peaministri selged seisukohad – teisiti poleks olnud lihtsalt mõeldav. Samas peaminister ei jaganud selle kohta täiendavaid selgitusi ja analüüse. Seda oleks võinud juba meedia teha või kompetentsetelt isikutelt tellida, aga ei teinud ja ei tellinud. Ka mind häiris meedia seetõttu, aga eestlasena sain ma asjadest niigi aru ja ei vajanudki tingimata täiendavaid selgitusi.
On kuulda arvamusi, et konflikt ei tekkinud tühjale kohale, kuju muutus probleemiks alles siis, kui probleemi oli vaja. Kellele oli probleemi vaja? Selles ongi küsimus. 2006. aasta talvel teatas Putini nõunik Modest Korelov intervjuus Postimehele, et Edgar Savisaar võidab kindasti 2007. aasta märtsivalimised. On küllalt tõenäoline, et seda kampaaniat alustatigi 2006. aasta mais Tõnismäel. On samuti teada, et see on nii toimunud läbi aegade, et Kreml üritab naaberriikides endale sobilikke valitsusi võimule mängida nii või teistsuguste stsenaariumitega. Kui Tõnismäel hüsteeritses käputäis agressiivseid inimesi, kes otsisid konflikti (eesti lippu rünnates), siis kindlasti mitte juhuslikult. Tõnismäel ei olnud spontaanne üksikisikute vaheline konflikt. Ei olnud algusest peale, konflikt genereeriti. Ja mitte üksikisikute vahelisena, konflikt pidi hulki haarama. Keegi ei hakka üksikisikute vahelisi konflikte genereerima, kui tahetakse riigi saatust mõjutada. Aga minu arvates pidi see konflikt lõpptulemusena seda tegema.
On öeldud, et vene kogukond ei omanud eriti sügavaid seisukohti antud kuju suhtes. Täiesti võimalik, kuid need seisukohad ja tunded tekitati. Kuju oli seal suhteliselt rahulikult seisnud pikki aastaid. Kui kuju mahavõtmine oli küsimuse all 90-ndate alguses, hoiatati selle eest veel siin viibivate vene sõjaväejuhtide poolt. Edasi ei jäänud kuju sisuliselt ju kellelegi ette, eestlastele kindlasti mitte. Minagi suhtusin sellesse neutraalselt kui Eesti ajaloo eksponaati. Ka minu isa oli laskurkorpuses, ta mobiliseeriti 1941. aastal 20-aastasena Eesti Armeest, tegi sõja läbi ja tuli just sellisena tagasi. Aga kui tema ümber algas Tõnismäel see hüsteeria, siis tundus mulle, et teda kasutatakse juba teist korda ära Eesti riigi vastu. Ilmselgelt oli see liig.
Kui rääkida pronkssõduri sisust, siis minu arvates on ta Eesti poole pealt vaadates Eesti kunstniku töö Eesti modelli järgi, reaalse Eesti sõduri laskurkorpuslase kuju, kes leinab oma sõjas langenud kaaslasi, seega on ta lihtsalt üks Eesti sõdur Teises Maailmasõjas. Vene poole pealt vaadates on ta Suure Isamaasõja kangelassõdur, Vene isamaa kaitsja, II MS võitja, mõnede arvates ka Eesti vabastaja. Aga, et kuju paikneb de facto Eesti pinnal, mitte Venemaal, siis mõnda Vene poole vaatenurka pole siin sobiv eriliselt rõhutama hakata.
Eestil, nagu eranditult kõigil Euroopa riikidel, on üleüldise II MS ajaloo kõrval igaühel oma konkreetne ajalugu selles sõjas. Poola ajalugu selles sõjas ei kattu Taani ajalooga, Prantsuse ajalugu ei kattu Tšehhi ajalooga jne. Eestil ja Soomel oli hoopis oma erilaadne ajalugu selles sõjas. Moskva esitas ultimaatumi pärast Molotov-Ribbentropi pakti neile mõlemale, Soome suutis Talvesõjas vastupanu osutada, Venemaa heideti tollasest Rahvaste Liidust välja ja Inglismaa ning Prantsusmaa seisukohavõtu tulemusel sõlmiti vaherahu. Soome säilitas iseseisvuse ja Soome mõningast koostööd sakslastega ei ole kellelgi kombeks neile ette heita. Eesti ei suutnud iseseisvust säilitada, vastupanu Sinimägedes koostöös sakslastega ei andnud tulemust, Sinimägedes pandi küll Vene vägede sissetung Eestisse seisma, kuid lõunast enam mitte. Eesti langes oma ajaloo suurima terrori alla, mis läks Eestile maksma kolossaalse hulga inimelusid ja vabaduse puudumise 50-ks aastaks.
Lahendus selle monumendi osas pidi tulema. Kuju paigutamisega kalmistule kõigi vajalike austusavalduste saatel see tuligi. Ta on nüüd saanud mõlema rahva poolt talle kuuluva tähenduse, ilma, et need tähendused vastastikku teineteist häiriksid. Vene pool saab teda austada oma vaatenurgast lähtuvalt ja nüüd lõpuks saab ka Eesti pool talle mälestuspärja viia kui ühele Eesti sõdurile II MS-s. Tähendused on lahutatud, sest agressiivsus on kõrvaldatud. Langenud sõdurite puhul on primaarne kalmistukultuur ja kalmisturahu. Ideoloogia on teisejärguline. Ühe riigi ideoloogia pealesurumine teisele riigile aga täiesti kohatu.
Ma ei arva, et pronksikriis oleks halvendanud edaspidiseid intergatsioonivõimalusi. Ega asju selgeks rääkimata ja nn punaprofessorite häma saatel meil nagunii vastastikku läheneda pole võimalik. Ja võimalik, et mida kindlamalt riik toimib, seda usutavam ta on. Nii omadele kui võõrastele. On siiski vaieldamatu tõsiasi, et kuni kohalik vene kogukond on emamaa totaalsele ideoloogilisele töötlusele avatud ja allutatud, ongi tegeliku integratsiooni võimalused piiratud. Võimalik isegi, et just sel põhjusel Eesti riik väga erilisi pingutusi integratsiooniks teinud ei olegi. Kes tõesti tahab integreeruda, siis sellele on vabas demokraatlikus riigis roheline tee nagunii. Nii et määrav on ikkagi inimese isiklik individuaalne valik. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli ilmselt lihtsam. Kohalikud sakslased, venelased, juudid olid normaalsed ja lojaalsed vabariigi kodanikud ning probleeme polnud. Muidugi oli see Venemaa, mida tookordsed venelased mäletasid, ajaloo unustusse kadunud. Ja muidugi ei olnud neil siin tookord Moskva televisiooni, mis iga päev stalinlikku propagandat oleks saatnud.
Eestis teostati 50 aastat võõrast võimu võõra sõjalise jõu, okupatsiooniarmee toel. Kuid loomulikult ei ole tänased vene noored sellepärast okupandid. Juhul, kui nad seda okupatsiooni ei õigusta, ei olegi neil selle okupatsiooniga vähematki pistmist. Mida eestlased ootavad noortelt venelastelt, on see, et nad peale keele omandamist tunnistaksid Eesti de facto ajalugu ja ei asuks riiki lammutama. Kui ajaloo tundmaõppimise ja tunnistamisega on raskusi – see nimelt on raskeim punkt – siis riigi lammutamise soovist, Kremlist koordineeritud valitsusevahetuse soovist tuleks loobuda, see ei ole aktsepteeritav. Eesti on ikkagi 1918. aasta Vabadussõja võidu tulemusel loodud Eesti riik, siin ei ole midagi vaielda. Eesti ei ole 1991. aastal tekkinud paljurahvuseline uusmoodustisriik. See viimane on ühe Eesti parteiliidri, kes ei osale kunagi vabariigi aastapäeva tähistamisel 24. veebruaril, ideoloogia.
Eesti riik võib olla mitmekultuurne ja mitmekeelne vastavalt oma lojaalsete kodanike rahvusele. Iseseisvusmanifestis aastal 1918 juba pöörduti kõigi Eestimaa rahvaste poole, sest juba siis elasid siin nii sakslased, kui venelased ja juudid ning muudki rahvad. Eesti võttis vastu kultuuriautonoomia seaduse, mis andis kõigile vabaduse oma kultuuri ja keele arendamisel. Täna ei peaks olema miski teisiti, Eesti riik ei ole sisuliselt teistsugune, see on eesti rahva tahte kohaselt 1918. aastal loodud ja 1991. aastal taastatud riik.
