Ainult sina arvad, et suudad ise "naistemeest" ära kasutada
Kes asjast veel midagi ei tea, siis selgitan, et Delfi küsis naiste arvamust teemal, kas me looks suhte naistemehega. Eks naisena kipun ma siis ka kohe arvamust avaldama, õnneks lugesin enne läbi ka üleskutse all olevad kommentaarid.
Pärast seda ma end eriti naiselikult ei tunne, pisut ohmuna aga küll. Tuleb välja, et meil siin on naised ikka nii läbinägelikud, nii taibukad, et keegi kommenteerijatest ei olnud nõus sellise mehega oma elu jagama. Kõik nad teadsid täpselt aga seda, kuidas sellist meest ära kasutada.
Tekib küsimus, et kuidas need meie kohalikud naistemehed siis üldse ellu on jäänud ja miks meil pole vastandit sõnale “naistemees”? Vähemalt pole ma kuulnud, et kedagi “meestenaiseks” kutsutaks. Mina olen selline tavaline eesti naine — vahel pisut naiivne ja liiga usaldav. Blond pole minu puhul vaid juuksevärv, vaid tihti pigem elustiil. Ärge saage valesti aru, ma pole mehe kulul elaja. Vastupidi, viimased 15 aastat olen täitsa ise hakkama saanud, lapse üles kasvatanud ja meeste tööd ära õppinud.
Aga ämbrisse, millel suur silt “naistemees”, olen astunud ja seejuures korduvalt. Alati olen suhte lõppedes pühalikult tõotanud, et ei enam — nutud nutetud, jalad alla saadud, aga juba tulebki uus ämber. Pole hullu, ega ma kurda. Samas on ju olnud ilusad ajad, on elu nähtud ja midagi õpitud ja laps on mul ka selline kaunike — vähemalt seegi isalt päranduseks saadud. Vähemalt rohkem, kui mõnel teisel põnnil, kes kogu lapsepõlve vaid kaigast, vett ja vilet näeb.
Ja ega need mehed siis nii hullud seelikukütid ole olnudki, pigem sellised rahutud hinged, pisut nõrga iseloomuga ja kui mina pole see õige tüüp, siis milleks vägisi koos teineteise närve süüa? Eks neid naistemehi olegi mitut tüüpi. Ühed on sellised sarmikad, teised rahakad. Esimesed kipuvad olema need, kes teadlikult naisi ära kasutavad, kuigi loomulikult pole see alati nii.
Küll on naisi, kes ise selliseid kenakesi taga ajavad ja lihtsalt põhimõtteliselt enne ei jäta, kui järjekordne ristike voodipeatsis kirjas on. Eks sellistest suhetest sünni ka hulk neid “kogemata” lapsukesi ja paraku jäävad nad enamasti siis ka vaid ema kasvatada. Kui hästi läheb, leitakse mõni vähem hea välimusega meeski ja kasutatakse see kasuisana ära. Juba see sõna kasuisa jätab mulje, et keegi on kasu peal väljas.
Pisut vastikum ja segasem on suhe siis seda teist tüüpi naistemehega — sellega, kellel pole tegu ega nägu, aga kellel on elamiseks üüratu loss ja tagataskus hunnik pappi. Ta on sunnitud ostma suhteid, sest muidu ei vaataks ükski vähegi kenam naine ta poolegi. On see nüüd aus või mitte või kas on ikka õiglane, kui see naine, kes rahahimus sellise mehe voodisse on roninud ja vahel lausa tahtlikult ruttu ka rasedaks jäänud, pärast maha jätmist kogu ilmale pasundab, et teda on ära kasutatud? Kes keda siiski ära kasutada püüdis?
Üks on ilmselge, terve selle nädala saame me kuulda tuntud meeste endistest ja tulevastest naistest. Nende lapsed loetakse nüüd ka kenasti kokku ja rahvaloendust pole vajagi. Võib ju öelda, et mõnele patusele on see paras karistus, enamasti aga lihtsalt teiste mustas pesus sorimine. See, kes meist on patuta, visaku esimene kivi! Nüüd loobitakse mind end muidugi kividega surnuks, sest kes ikka enda silmas palki näeb. Loogiline ka, sest kui palk on silmas, on inimene ju pime.
Lõpetan selle targutamise siin parem ruttu ära ja ütlen otse, et ei, ma ei tahaks suhet naistemehega. Sel lihtsal põhjusel, et mul on juba suhe maailma parima mehega. Paraku aga ei anta suhtega kaasa garantiid. Elu on üllatusi täis ja mõiste “naistemees” alati mitmeti seletatav.
