"Ainult hälvikud sõidavad trolliga!"
Balti jaamas, kohe enne sõitma hakkamist sisenes trolli üks klišeelik kuju: dressipükstes ja võidunud jopes räpane meesterahvas. Rahvas nihkus juba ennakult ja harjumuspäraselt kaugemale uksest, millest hr. Asotsiaal sisse astus. Kahjuks jäi sellest seekord väheks. Kui troll uksed sulges, jõudis kohutav tõsiasi nina kaudu kõigi reisijateni - hr. Asotsiaal oli püksi teinud. Häda nr 2, mitte selle leebema.
Hais oli kohutav. Tegemist polnud ju rinnapiimal väikelapsega vaid täiskasvanud mehega, kelle igapäevase menüü peale ei taha mõeldagi, eriti sellises olukorras. Taandusime nina kinni hoidva lapsega trollijuhi kabiinini ja ma koputasin kabiini ukse klaasile: "Vabandage! Vabandage, teil on siin trollis üks kohutavalt haisev meesterahvas! Minu meelest on ta püksi teinud!"
Trollijuht, kõhetu, väikest kasvu keskealine naisterahvas, manööverdas trolli üle ristmiku ja vaatas mulle siis korraks kaeblikult otsa: "Jah, no kuulge, mida mina teha saan?" Tõsi ta on, asotsiaal poleks õblukest trollijuhti ilmselt märkamagi teinud. "Ma ei saa trolli kinni pidada, mul on graafik!" teatas trollijuht veel. "Ma lõpp-peatuses kutsun turvamehed!" Mõte sellest, et peaksin kogu tee hr Asotsiaaliga samas ruumis viibima, täitis mind õudusega.
Haarasin kiiresti järgmise päästerõnga järele - võtsin telefoni ja helistasin politseisse. Nr 110 küsis minu käest trolli numbrit, koordinaate ja seda, kas ma saaksin trollijuhile öelda, et too peab järgmises peatuses seisma ning ootama, kuni nad kohale jõuavad. Edastasin saadud soovitused trollijuhile, kes vastas uuesti, et tal on graafik ja politsei võib tulla lõpp-peatusesse.
Nende vestluste ajal jõudsid napima kannatuse või tundlikuma ninaga inimesed järgmistes peatustes trollist maha karata ja mõned naiivsemad uisapäisa peale tulla. Tulijate hulgas oli ka kolm tursket, pikakasvulist, kallilt riietatud noormeest. Haruldane vaatepilt, sest mehi, eriti täisealisi noori mehi, sõidab trollides miskipärast vähe. Vaatasin lootusrikkalt nende poole ja mõtlesin juba, kas minna abi paluma - või siis ka ise järgmises peatuses väljuda - kui noormehed korraga röökima pistsid.
"Appi!" röögatasid nad, "Mis kurat siin toimub, mis kurat siin toimub! Ainuke kord elus sõidan trolliga ja siis ka niisugune asi!" "Mis hälvikud siin sõidavad!" Ja nad taandusid pahanduse põhjustanud meesterahvast nii kaugele, vähegi võimalik oli.
Jõudis järgmine peatus. Hr. Asotsiaal, kellest ei paistnud küll, et ta enda ümber toimuvat vähegi märkaks, tuikus ukse poole ja sellest välja. Läbi aknaklaasi oli näha, kuidas ta, teisi jalakäijaid kaugele eemale peletades, tiira-taara majade vahele kadus. Haisuallikas oli lahkunud, inimesed avasid aknaid ja õhk hakkas klaarimaks muutuma, aga kolm suurt, tugevat, jämeda häälega noort meest ei olnud saadud traumast ikka veel toibunud. Valjuhäälselt väljendasid nad oma nördimust üle terve trolli, ja ehkki nad ei haisenud, nihkusid inimesed nüüd juba nendest kaugemale.
"Appi!" ei saanud üks neist ikka rahu, "uskumatu, kuidas selliseid üldse tänavale lubatakse! Ma laseks nad kõik maha!" kinnitas teine, "ajaks auku!" ja kolmas teatas: "Mitte iialgi enam elus ei sõida ma trolliga! Trolliga sõidavad ainult hälvikud!"
Ja nad hakkasid oma jutuga otsast peale, nii et ikka kogu trollitäis rahvast ja järgmistes peatustes pealetulijad ka kuulsid, et need kolm noormeest sõitsid tol hetkel trolliga ainukesel korral oma elus, nad ei kavatsenud seda viga korrata, ja et kõik trollireisijad on hälvikud. Kui mina lõpuks oma peatuses väljusin, jäi nende nördinud möirgamine veel kestma.
Antud olukorras oli väga raske valida, kellele anda "häirija nr 1" tiitel. Asotsiaal oli vait, kedagi ta ei sõimanud, lahkus esimesel võimalusel, mille ta põlevate vedelikega hoolikalt ära tapetud närvirakud tuvastada suutsid. Kolm noormeest aga sisuliselt solvasid ju tervet trollitäit rahvast. Selles trollis sõitis palju korralikke inimesi - õpetajaid, poemüüjaid, vanaemasid, riigiametnikke, noori kauneid tütarlapsi, keda needsamad räuskajad muus olukorra poleks küll niimoodi halvustanud, pigem vastupidi.
Asotsiaalil tõenäoliselt piletit polnud - tal polnud selleks ilmselgelt raha. Aga noorukid, kes "sõitsid ainus kord elus trolliga" ei paistnud küll vaesed, ent piletit ostma nad ka ei läinud. Oli neil siis tõesti kuupilet? Miks nad taksoga ei sõitnud? Miks nad midagi ette ei võtnud?
Nii palju vastamata küsimusi.
