Ain Einberg: mis saab meie erakonnast, IRList?

Mõtlen oma erakonnast, IRL-ist, meie suurkogu eel südamevaluga. Sest erakonna juhtkonda on imbunud mulle võõras ideoloogia, mis kasutab avalikku meediat anonüümseteks süüdistusteks ja minu avates viib erakonda ainult allamäge.

Eelmise aasta kaheksandal detsembril avaldas ajaleht "Postimees" ajakirjanik Tuuli Kochi intervjuu Majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsiga, meie erakonna aseesimehega.

Elamislubade skandaali algusest oli möödas nädala jagu ja Tuuli Koch uuris intervjueeritavalt Partsilt, kas ta ikka teadis Stelmachi ja Raudse mustast ärist või ei teadnud. Partsilt vastab: "Olen sel teemal rääkinud nende inimestega, kes asjaga seotud. Aga mitte ainult Nikolai Stelmachiga, vaid ka pankade ja finants­ette­võtetega . . ".

Vastates ajakirjaniku teisele küsimusele ütleb Parts: ". . Stelmach pole kordagi tulnud minu juurde ühtegi asja rääkima."

Tekkib küsimus, kuidas siis ikkagi oli? Kas Parts Stelmachiga rääkis või ei rääkinud? Kumb vastus on õige?

Tuuli Koch küsib: "Olukord IRL-is on enam kui ärev. Mis lähikuudel saama hakkab?"

Intervjueeritava jutt läheb "teatavate isikute" (Partsi väljend) ideoloogiale. Parts möönab, et erimeelsused on ideoloogilised ja ütleb: "Noppides kampsunite üksikuid ideoloogilisi mõisteid, ei saa IRL neid toetada."
Kas peab mõistma, et hr. Parts peab iseennast terveks IRL-iks. Otsustab ainuisiku­liselt mida erakond toetab ja mida ei toeta?

Parts jätkab mõttekäiguga: ". . .ühel konservatiivsel erakonnal (s. t. IRL-il) ei ole majanduses programmilist vaadet. See ei ole mingi konservatiivne erakond. Need on rahvalaulikud." Kuid kes peaks majanduses "programmilise vaate" koostama, kui mitte hr. Parts, Majandus- ja Kommunikatsiooniminister, ise? 

Paar lauset hiljem ütleb Parts: "Eriti totter on monopoliseerida rahvuslus. Kuidas me saame öelda, et sotsid, Reformierakond või isegi Keskerakond ei pea rahvuslusest!"
Ja jätkab: "Kuidagi on tekkinud arusaam, et kui vene päritolu inimene tuleb trammi, siis IRL-i inimene peab trammist lahkuma. Kuulge, mis asi see on? Me elame 21. sajandi Euroopas. See on solvav."

Niisiis süüdistab hr. Parts "teatavaid inimesi", kelle nimesi ta ei ütle, "kampsunite" hulgast: esimeseks majandusliku tähtsuse alahindamises ja nimetab neid "rahvalaulikuteks", teiseks Eesti rahvusluse monopoli­seerimises ja kolmandaks "Vene päritolu" inimeste vaenamises, mis sisuliselt tähendab rassismi.

Endiste Respublikaanide ideoloogilisest fiaskost – elamislubade skandaalist, Juhan Parts lihtsalt vaikib. Ei kommentaare, ei kriitikat, ei analüüsi. Selle asemel aga kriitika erakonna "teatavate inimeste" suhtes, keda ta ilmselt teab ja tunneb.

Arvan, et taoline anonüümne ja põhjendamatu kriitika lõhnab tugevalt demagoogia järgi, sest kasutatud on kaht tuntud demagoogilist võtet:
Ründa vastast, see on iseenda pattude puhul parim kaitse;
Omista vastaspoolele sõnu ja tegusid, mida üldse ei ole olnudki.

Miks hr. Partsilt selline äkkrünnak?
On kaks tõenäolist põhjust, miks taoline ebaõiglane rünnak toimus.

Esimeseks: Elamislubade skandaalist räsitud endiste respublikaanide ideoloogiline seis on kehv. Kehv ei ole muidugi lihtliikmete seis, sest nende hulgas on enamus tublisid inimesi, häid IRL-i liikmeid. Need sajad IRL-i liikmed ei ole elamislubade äriga mingilgi määral seotud. Seis on kehv juhtivatel tegelastel. Tekkib küsimus, kuhu nad vaatasid? Kas olid pimedad, et ei näinud millega sõbrad ja korteri või maja kaasomanikud tegelevad? Aga kehva seisu puhul on järeleproovitud vahend – süüdista teist poolt. Nii hr. Parts teebki.

Teiseks: Aus ja rahvuslik ideoloogia on asi, mis juba pikemat aega kellelegi, teiste hulgas ka hr. Partsile, ei meeldi. See ei too karjääris kiiret edu. Tuleb kasutada demagoogiat. Kuid see ideoloogia on kuri. Ausus, eetika, oma rahva armastus ja erakonna ühtehoidmine ei maksa midagi. Sellega ei võida ja sellega võimu oma kätte ei saa. Löö kiil ja eralda erakondlased mustadeks ja valgeteks. Kleebi mustadele silte. Nimeta neid "kampsuniteks" ja "rahvalaulikuteks." Vihja, nagu nad teisi erakondi rahvusluse juurde ei lase. Jäta mulje, et nad majandust ei jaga ja asetavad rahvalaulu majandusest ettepoole. Jäta mulje, et nad on rassistid ja vihkavad venelasi nende etnilise päritolu pärast.

Kui kõiki neid demagoogilisi võtteid osavalt kasutada, saab ka Stelmachi ja Raudse elamislubade äri hoopis teise tooni. Jääb mulje, et see äri on peaaegu, et Eesti majanduse prioriteet. Ja skandaal on liialt ülesse puhutud venelaste vihkajate poolt, kes pealegi majandusest ning investeerin­gutest midagi ei jaga.

Võtan oma kriitilised sõnad otsekohe tagasi, kahetsen ülekohut ja palun hr. Partsilt vabandust, niipea kui ta avaldab nende erakonnakaaslaste nimed, kes on väitnud järgmist, et rahvalaul on tähtsam, kui Eesti majnduse areng, et teised erakonnad ei tohi rahvuslust arendada ja kõik venelased on me vaenlased oma etnilise päritolu tõttu.

Ma arvan, et neid nimesid ei tule, sest selliseid inimesi lihtsalt ei ole. Või kui tõesti nimed tulevad, siis selliste omaduste neile külgekleepi­mine on labane ja tõendamata bluff.

Mul ei ole isiklikku vastumeelsust Juhan Partsi kui inimese, pereisa ja Majandusministri vastu. Ma arvan, et hr. Parts on majandusministrina hästi hakkama saanud. Eesti majandus areneb ju normaalselt. Kuid ideoloogilised seisukohad, kus varjatult õigustatakse elamislubade äri, on mulle solvavad. Sellise äri tegelik põhjus oli isiklik kasu.

Venemaa käärib. Kümned tuhanded või isegi miljonid ausad vene inimesed ütlevad Putini režiimile ei. Ma olen mõttes nendega koos Bolotnaja väljakul. Need on õiged vene inimesed, minu mõttekaaslased. Aga rikkurid, kes on oma varanduse kokku varastanud ja vene allilmategelased on julgeolekurisk Eestile. Neid ma ei taha. Ja vene päritoluga ei ole siin üldse mingit pistmist. Kuid Juhan Parts räägib sallimatusest venelaste suhtes nende päritolu pärast. Mul on häbi!

Paljud meie erakonnast ja ka mujalt on oma mõtetes ideoloogilisel teelahkmel. Meie ees on kaks ideoloogilist teed:
Esimene - küüniline omakasu tee, JOKK poliitika ja demagoogia. Ka valimistule­muste mõjutamine kiirkorras värvatud erakonna liikmetega, kes hääletavad pihkupistetud nimekirjade järgi. Olen veendunud, et see ideoloogia viib tupikusse.

Ja teine tee – ausus ja eetilisus, milles isiklik kasu taandub. See tee ei tõota küll kiiret rahalist kasu ega järsku karjääritõusu, kuid seda järgides võib inimene endale kinnitada: "Ma tegin oma riigi ja rahva heaks kõik, mida ma suutsin. Ja see tuli kasuks minu riigile kuid ka minule, mu lastele ja mu lastelastele."

Mõelge ja valige, millisele ideoloogilisele teele te lähete ja tehke oma valik selle järgi.