DELFI - Värsked uudised Eestist ja välismaalt

Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Afganistanis jala kaotanud sõjaväelase pihtimus: „Olin ülepea täis otsatut valu…“

 (10)
Afganistanis jala kaotanud sõjaväelase pihtimus: „Olin ülepea täis otsatut valu…“
Foto on illustreeriv.Scanpix

„Enduring Freedom“ algas minu jaoks jõulise alade puhastamisega koos USA merejalaväelastega. Alustasime tavapärase patrullina liikumist mööda asulat lääne suunas. Seekord asus „malelaua” etteotsa 2. rühm eesotsas leitnant R-ga.

Siin-seal plõksis vastane oma juhusliku tulega, kuid külatänav paistis mošee taolise suurema compoundi juures meie rühmaülemale kuidagi kahtlaselt sile.

Minu jaoülem nooremveebel N käsutati seekord koos minuga kõige ette ja mulle anti kätte Walloni metalliotsija, mis pidi asendama miiniotsijat. Nagu sõdurile kohane, ei kahelnud ma kordagi, vaid olin rõõmus, et sain asuda „suusatama“ ehk oma meeskonnale teed puhastama. Pealegi olime kõik selleks ju ette valmistatud. Tundlik „harjavars“ mu peos piuksus iga väiksemagi naela peale, mida maas ikka vedeles. Piiksumisel ja piiksumisel oli muidugi ka vahe.

Aegamisi töötasime koos jaoülemaga, kuni sain kätte pikka piiksu, mida avaldas lõhkekeha. Kaevasime selle ettevaatlikult välja ja liikusime sama ettevaatlikult edasi. Sain teha mõned sammud, masin vaikis… ent ometi kostis tumehele, kõrvulukustav raksatus just minu alt sügavikust. Mind paisati tohutu jõuga õhku. „Kõik,“ jõudsin mõelda, „nüüd siis on surm.“

Hele vaikus kestis mõõtmatult kaua. Kivivalgus läigatas oma tuhandete rõngaste ja sädemetega murdosa sekundist. Kõik pimenes ja suubus kuhugi violetsesse energiaauku. Justkui vähenesin ja olin haihtumas pimedusse. Veel murdosa sekundist tundsin, et mind rebiti puruks, tuhandeks tükiks ja mu erinevad tükid neelduvad kuhugi metalsesse koridori või käikude kärge. Raksatuse kajas taoti mind ühe löögiga nagu vihmaussi sepaalasi või pihtide vahele. Metaljas lõhn või maitse.

Pimestav pimedus raputas kiljuva krambina pead, kuni rebiti alt mu jalad ja nägu ning kogu mu keha paisati hõõguvasse tulle. Prantsatasin kuhugi ja ma tundsin tohutut valu, valu, valu, olin ülepea täis otsatut valu. Ei, siiski nägin veel verd, tulipunast hõõguvat verd, mida olid täis mu silmad. Olin vaid veri ja valu, algas mu elusalt söömine ja mind rebiti, ei, praeti silmipimestavas tules.

Südametuksed taovad nagu mõõga löögid. Kui kaua? Ei suuda rohkem, see kõik on rängem, kui ma suudan taluda, palun, tapke mind ometi rutem… ma p a l u n, paaaaaaaaaluuuuuuuuuun!!!

Appi, nüüd näen silme ees nagu filmi, kus mingid pilusilmad kollastes rüüdes istuvad kusagil suure vee ääres ja jõmisevad mingis võõra keele kummalises monotoonses yminas: „Om mani padme um, om mani padme um, om mani padme um, om mani padme um…“

Keegi taob kumedat kongi ja laulab kiljuvalt, kriiskavalt, luust ja lihast läbi, hääl ronib lõualuu kaudu mu kolpa ja teeb selles kummalisi ringe: „Om mani padme um!“ Näen ähmaselt Kivivalguse randa! Korraga kuulen oma vanaema lausumas: „Oтче наш, сущий на небесах! да святится имя Твое; Да приидет Царствие Твое; да будет воля Твоя и на земле, как на небе…“

Siis korraga kannavad mu jao parameedik kapral I ja vanemveebel B mind kuhugi kanderaamil. Chinook’i propellerid keerutavad üles tohutu tolmupilve, helikopteri müra lukustab mu kõrvad. Morfiinisüst on hakanud vist mõjuma, inimesed hõljuvad mu ümber ja karjuvad midagi üksteisele. Kaon taas udusse. Tõusen õhku, kuid mitte enam helikopteriga, vaid lendan ise ja ma näen õhus oma paigale tardunud rühma. Nad on kivistunud. Keegi viipab mu poole. Jätan hellalt hüvasti oma vendadega ja soovin neile sõjameeste väärikat õnne — annan neile kõigile au!

Tõusen üha kõrgemale ja näen otsatut kõrbe, millel jookseb üksnes kraavivõrgustik ja väikesed rajad. Põllusiilud moonipõldudega. Isegi taliibid, va rätipead, vaatavad mu poole üles, nagu mõistes, et nad saatsid täna ära oma kauge sugulase, neljandikverd tatarlase. Oh, ometi saan vabalt hingata… taas kosmose värvid, mažoorsed helid, trummi- või kongilöögid.

„TALLINN, 3. juuli, BNS — Neljapäeval sai Afganistanis Helmandi provintsis lõhkekeha plahvatuses raskelt vigastada Eesti kaitseväelane, tema elu ei ole ohus. Kaitsejõudude peastaabi teatel ründasid valitsusvastased neljapäeval Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Eesti jalaväekompanii Estcoy-6 jalgsipatrulli. Plahvatuses sai üks kaitseväelane raskelt haavata, tema elu ei ole ohus. Haavatu toimetati Camp Bastioni sõjaväebaasi meedikute hoole alla. Kaitsevägi ei avalda haavatu nime ega vigastuste iseloomu, sest isikuandmete kaitse seadus keelab avaldada delikaatseid isikuandmeid. Estcoy-6 jätkab operatsiooni oma vastutusalas. 105-liikmeline jalaväekompanii Estcoy-6 alustas teenistust Afganistani lõunaprovintsis Helmandis maikuus.“

„TALLINN, 06. juuli, BNS — Afganistani missioonil neljapäeval raskelt haavata saanud Eesti kaitseväelane on toimetatud Suurbritanniasse Headley Courti sõjaväehaiglasse. Kaitseväelase seisund on endiselt raske, kuid stabiilne,” ütles BNS-ile kaitsejõudude peastaabi teavitusosakonna ülem major Peeter Tali. Ta lisas, et Suurbritannias on ravil ka kaks 11. juunil Afganistanis haavata saanud kaitseväelast. Neljapäeval ründasid valitsusvastsed Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Eesti jalaväekompanii Estcoy-6 jalgsipatrulli. Rünnakus sai üks kaitseväelane raskelt haavata, kes esialgu toimetati Camp Bastioni sõjaväebaasi meedikute hoole alla. Kaitsevägi ei avalda haavatu nime ega vigastuste iseloomu, sest isikuandmete kaitse seadus keelab avaldada delikaatseid isikuandmeid. Afganistanis on alates 2003. aastast hukkunud kolm ja saanud vigastada 28 Eesti kaitseväelast.“

Birminghamis

Mu keha nagu langeks kusagilt mägedest. Liigutan linnuna laisalt oma tiibu. Kiirus kasvab, õhk väreleb ja tiheneb. Langen kuidagi läbi katuste ja lagede. Avan silmad.

Mu ümber on taas mingid väga ammustest aegadest tuttavad valgetes rüüdes olendid, kes räägivad midagi võõras keeles. Esialgu ei saa ma aru, kes ma ise niisugune olen. Miks ma olen just siin? Kes on need olendid?

Küsin vaevaliselt huuli liigutades, kas ma olen Kaliningradis, Tartus, Paldiskis? Minu juurde ilmub keegi, nagu naine või ema, ja teatab, et olen Inglismaal kuningliku ülikooli haiglas ja ma olen saanud raskesti haavata. Tõepoolest, ma ei tunne peaaegu üldse oma keha, vaevu saan liigutada huuli ja näen üksnes ühe silmaga. Olendid on arstid ja nad pusivad midagi mu alakeha juures. Nüüd hakkab pikapeale meenuma, mis on mu nimi ja et ma olen vist inimene. Inimene, kellele meeldib täita käsku ja võidelda, võidelda, võidelda…

Teatan, et olen mees Aafrika džunglist ja mind ründas kuri ninasarvik. Tema sarv sakutas mind pisut, aga küllap läheb üle ja üleüldse, laske mul minna, pean minema oma rühma juurde. Meil jäi ülesanne pooleli — peame patrulli lõpetama ja kes puhastab tee miinidest…

Keegi kogukas olend — arst vist — kõnetab mind inglise keeles, ja ma ei saa tema jutust midagi aru. Tõlgiks olev naine ta kõrval teatab, et ma olen kaotanud oma vasaku jala ja nad üritavad päästa paremat, mille luu on ka mitmest kohast purunenud. Mis aga peamine — ma tänagu õnne, sest ma olevat nüüd teist korda sündinud ja saanud uue võimaluse kanda inimeseksolemise rasket vastutust.

Tunnen nagu läbi õrna uduloori mingit sooja käehoidmist, õigemini survet. See oli vist mu vanaema, kelle rõõmsad silmad justkui julgustasid mind kunagiste lapsepõlvemälestuste muinasmaalt. Üksiolemise kurba talumatust leevendasid paljude uute silmapaaride heasoovlikud paitused. Nii paljud inimesed tegelesid minuga ja mis peamine, ma olin tõesti elus, sest ma tahtsin seda iga oma rakuga. Teadmine, et olen jalutu invaliid, jättis mind esialgu üsnagi ükskõikseks. Aega küll sellesse teemasse süveneda.

Päevad voolasid haiglas ühtses, sõjaväelaslikus rutiinis. Neli korda protseduure, söögikorrad ja arstide visiidid. Ikka ja jälle valuvaigistid — tilgutiga morfiin, et veidigi hingata ja ennast koguda. Pikapeale hakkasin siiski aduma haigla masendavat atmosfääri, mis oli täis inimeste traagikat ja valu valu otsas. Teisalt jälle meditsiinipersonali osavõtlikkust ja püüdu takistada mind muremõtteisse vajumast.

Leidsin siinses osakonnas teisigi Afganistani sõjaväljal vigastatud võitlejaid. Nii mõnelgi oli läinud veel halvemini kui minul. Oli ka neid, kes kustusid vaikselt, ilma et oleksid teadvuselegi tulnud. Vana punastest tellistest ehitatud ülikooli haiglahoone moodustas oma tiibade ja eriosakondadega Selly Oak’is korraliku Paldiski-suuruse linnaku. Enamik alustas siin oma uut võitlust, võites kõigepealt nukrust ja pessimismi iseendas.

Tulemata ei jäänud ka esimesed kodused tervitused, küll telefonitsi, küll isiklike külastuste kaudu. Sain teada, et ma olevat kangelane, kes puhastas miinidest oma kaasvõitlejaile teed. Ah, see liialdus jätke parem endale, ma täitsin vaid käsku ja midagi muud ma poleks osanudki! Vahetusid kontaktisikud, kes pidid mind toetama naasmisel tsiviilellu ja igapäevasuhtluse tõlkimisel.

Kui ma esimest korda oma jalgu vaatasin, siis (üllatus, üllatus!) mõlemad põlved olid alles. Hea seegi! Neile andvat igasugu proteese peale tõmmata, teatasid arstid nagu ühest suust. Siiski jäi peamiseks ülesandeks mu allesjäänud jala päästmine ja see ülesanne polnud kergete killast. Esimesed „jalutuskäigud“ haiglast välja, ratastoolis n-ö linna peale olid nagu puhtad allikasõõmud pärast pikki piinu ja vintsutusi. Taas võisin kuulda lindude laulu ja tavaliste inimeste igapäevast loba. Jah, mõneti nad olid võõrad ja kauged, teisalt siiski aga ka nii armsad ja omad. Keegi ei peitnud-poetand surma kuhugi tee sisse või ei üritanud anda kusagilt peidust sulle tina ja tuld.

Tavaliselt toimusid pikemad jalutuskäigud Birminghami ülikooli poolse linnaosa keskusesse ikka saatjaga. Kesklinna läksime tavaliselt koos Eestist saadet kontaktohvitseridega, kes olid üsna uhked, et said lükata mu ratastooli nagu omamoodi sõjavankrit. Huumorimeelgi hakkas tagasi tulema, samuti huvi maailma sündmuste vastu. Erilise tähenduse said mu vähene maine varandus — varustus. Sülearvuti, gerbera, keti otsas rippuvad identifitseerimisplaadid, sportimisriided ja mu kallis kõrbefrentš. Viimase vahetasin siin ühe sõbraliku liitlasega, sest frentši käisel olev püstine mõõk äratas briti sõjaväelastes ootamatut huvi. Tegemist olevat üsna haruldase eriüksuse sümboliga.

Unenägudest

Mida aeg edasi talve ja jõulude poole, seda intensiivsemaks said unenägude jõulised külastused. Sageli veetsin aga unetuid öid oma painajate ja süüdistustega. Küsimus „Miks?“ ei tahtnud lahkuda ja see vasardas sageli mu tühjavõitu unetut kolpa. Miks see pidi just minuga juhtuma? Kas Jumal tõepoolest tahtiski mulle mu pattude eest niisugust piina ja valu saata? Ja mida vääritut olen ometi korda saatnud, et mind niisuguse alandava karistusega nuheldakse?

Ühtäkki tundsin, taas nagu läbi udu, et mind ajavad taga valge ja must leopard. Kuhu sa, vaene hing, ikka lõukoerte eest põgened? Annan endast parima, kui üritan kuidagi põgeneda mööda lagedat välja. Ootamatult jõuan mingisuguse kuristiku servale. Minna pole enam kuhugi. Leian kaldapealselt väänkasvude puhma ja koogutan ennast üle kuristiku serva. Ripun niimoodi jupp aega. Leopardid jäävad huviga ootama. Päikeselõõsas rippudes märkan, et valge ja must hiir asuvad mu pea kohal närima viinapuuvääte, mille otsas siplen oma viimast ärevust. Siis aga märkan oma nina all ühtäkki hõrgutavat maasikat seljandikupraost välja küünitamas. Saangi ühe käega maasika enda valdusse ja pistan põske.

Mmm, kui maitsev suutäis. Selle koha peal lõpeb tavaliselt unenägu.

Hiljem saan oma kaplanilt teada, et tegemist olevat Hiina zen-budistliku lihtsa looga sellest, kuidas inimene võiks lihtsalt nautida oma habrast olevikuolukorda ka siis, kui tema ühendus selle maailmaga on katkemas. Taas küsimused ja tühjuse tunne hinges. Midagi oleks ikka veel nagu lõpetamata ja poolik. Murran lakkamatult pead, kuni ühel päeval selgubki mu painajate põhjus.

Mul on ju kusagil Kaliningradis alles lihast ja luust lähedane, ema noorem õde Galina! Kõik oma lapsepõlve suved veetsin ju tema juures ja seal saigi ta mulle nagu emaks. Igatsus lähedase inimese järele on nii suur, et otsin kiiresti üles ta telefoninumbri ja teatan kõigepealt, et olen elus ja peaaegu ühes tükis. Tädi nutab rõõmust ja teatab, et ta tuleb esimesel võimalusel mind vaatama. Nagu mingi kivi veereb südamelt. Olin leidnud inimese, kes minust tõeliselt hoolis ja mina temast! Taas unenäoline meeldetuletus, et paneksime tähele oma lähedasi ja kodakondseid, kes on tegelikult lähemal, kui seda märgata oskame.

Tädi saabumine Inglismaale meenutas pühade saabumist. Lobisesime tundide viisi mu palatis ja ta ei olnud kitsi jutustamaks mullegi tuttavatest paikadest ja inimestest sealses kuulsa filosoofi linnas, kunagises Königsbergis. Ärgem unustagem neid, kes on meie vaiksed, ent ustavad lähedased. Nad ei vaja meilt kunagi midagi peale meie endi ja hõõguvalt kindla armastuse ning meie antud elumärgi või viipe nende poole. Andes teada, et oleme alati nende jaoks olemas!

Becky

Märkamatult oli mind üha tüütavamate külaliste vooris ikka tihedamalt külastama hakanud kunstitudengist hotellitöötaja ja kes-teab-veel-kõik-kokku Rebecka, keda kõik ta sõbrad Beckiks hüüdsid. Tema taskumärkmik oli täis väga kauneid visandeid erinevatest inimestest. Ka minu täispikkuses portree kaunistas tema eskiiside rida. See grafiidijoonis olevat tema üks uhkemaid ja õnnestunumaid.

Tänuks kaunite hetkede eest tõi ta mulle kingituseks raamatu. Omapärase ja võõramaise kirjaga kaaned ümbritsesid tühje lumivalgeid lehti. Sinna pidavat ma alustama oma päeviku kirjutamist ja talletama mõtteid, mis ei olevat kohe kindlasti rumalad. Keegi külalistest oskas seda sanskriti igivana kaanekirja tõlkida: „Om mani padme um!“ — „Oo, Sina aare Lootoses!“ Seda olevat öelnud Siddharta Gauthama, enne kui ta sai valgustuse bodhipuu all ja muutus Buddhaks.

“Kuus silpi, „om mani padme hum“, tähendavad seda, et teed — meetodi ja tarkuse jagamatut ühendust — harjutades on ebapuhas keha, kõne ja meel võimalik muundada puhtaks ja õilsaks buda kehaks, kõneks ja meeleks. On öeldud, et budaseisund ei tule iseendast väljastpoolt; budaseisundi saavutamise elemendid on inimese sees. Maitreya ütleb kirjutises Uttaratantra (“Mahayana ülev kestvus”), et kõigil olenditel on loomuselt budaloomus. Meil on sisemuses puhtuse seeme, tathagata olemus (tathagatagarbha), mis tuleb muundada ja arendada budaseisundiks.

(Raamatust “Sisemine tasakaal?”, Dalai-Lama)

Ei midagi keerulist ega mitmetähenduslikku. Igale inimesele antavat ta elu jooksul erilisi hetki, kus teda lausa pimestatakse Valguste valgusega. Kas see siis algab kivikesena saapaninas, tänavalaterna tulena uimastavalt vaikselt langevas lumeräitsakas või seersandi uljalt räuskavas, ent kaljukindlas käskluses. Tähtis on seda tähele panna ja kinni haarata.

Nende hetkede needuseks on tavalisusse ja lihtsusse rüütatud olukorrad, harjumused ja muud ootamatud otsakomistamised. Niisiis lausutakse maailma ühes vanimas keeles meile püha saladuse ja elu müsteeriumi võtit, kus tavaline, lihtne õis peidab eneses imelist aaret ja kordumatut eluimet!

Küsimuste küsimus meile kõigile on, kas meil on niisuguseid silmi, mis oskavad märgata ja tähele panna. Kas oskame iseennast märgata ja tähele panna, kui suure ime sees me tegelikult oleme? Kas võime sellest aru saada, imestada ja seda isegi imetleda? Olgugi, et me ise oleme vaid amööbist veidi arenenumad, ometi elame oma tähtsate, isekate tungide ja tunnetega.

Sellest ja paljust muust lobisesime, aasisime ja ärplesime, nagu ei kunagi varem ilmsi ega unes. Tasapisi süveneski meie sõprus Beckiga, sest temaga oli alati nii kerge koos olla. Rastafari soengu alt rinnast pulbitsev helisev naer oli nii kordumatu ja sügav, et oleks ka surnu elama ja armuma pannud. Mäletan, kuidas me kantripubis tantsisime ja ta mulle sülle puges. Ratastool polnud temale mingi probleem või takistus. Pigem häiris see ikka veel mind täie tüdimuse ja painega.

Kas mulle antakse veel üks võimalus? Tuleb välja, et elul ongi varuks meile kõigile rohkem kui üks üllatus ja võimalus. Edasiminekuks tuleb minna tagasi!

Käesolev kirjutis on osa autori valmivast raamatust.

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.