Olen jõudnud arusaamisele, et mõistmist ja teineteisest hoolimist on meie ühiskonnas liiga vähe. See pole kindlasti üksnes meie koduriigi probleem — hoolimatust ja külmust on kõikjal liiga palju. Aga kas igaüks meist ei võiks teha iga päev vähemalt ühe heateo lisaks? See muudaks üldpilti olulisel määral paremaks. Ning kui enamus meist leiaks endas selle jõu ja väikese aja, oleks peagi ehk meie maailmakene juba palju parem paik.

Suvel oli mul selline juhus. Väga palaval keskpäeval sõitsin autoga linnas, kui märkasin ühte autot, mis seisis tee äärde tõmmatuna, avariituled vilkumas ja õnnetut noort naisterahvast selle juures seismas. Pidasin kinni ja läksin uurima, mis on juhtunud ja kas ehk pole abi vaja. Jah, kumm oli purunenud ja mu abi oli väga teretulnud. Asja tegi lihtsaks see, et hädalisel oli kõik vajalik olemas, mida rattavahetuseks tarvis on, ainult noorel autojuhil puudus vajalik kogemus ja ihuramm. See oli nii väike asi, mida teha, aga kui palju kergendust tõi see abi sellele õnnetule. Mis aga jättis mulle kogu sellest vahejuhtumist kohutavalt halva maitse suhu, oli tõsiasi, et sealsamas juures oli taksopeatus ja kolm igavlevat taksojuhti olid koos seismas ja seda vahejuhtumit huviga pealt vaatamas.

Hätta sattudes oli see noor naine esmalt pöördunud just nende poole abipalvega. Aga taksojuhid keeldusid aitamast, öeldes, et neil on vaja tööd teha ja pealegi saavad neil käed mustaks jne. Mul oli seda raske lausa uskuda. Seda enam, et sel noorel naisel oli ka umbes kahe-aastane laps autos ja päev oli tõesti kohutavalt palav. Ma ei usu, et ühelgi neist taksojuhtidest polnud autos paari töökindaid… Nende väga tihe töögraafik ja -koormus ei seganud neil aga paar sammu eemal seismast ja huviga jälgimast.

Teine isiklik veider kogemus oli mul alles paar nädalat tagasi. Olin panga teenindussaalis. Palju inimesi oli oma järjekorda ootamas. Ühel hetkel sai oma asjad aetud üks pime vanem mees. Ta tõusis telleri juurest ja hakkas, valge kepp ees, otsima teed väljapääsu poole. Kuna saal oli alles üsna uus ja nagu hiljem selgus, polnud see pime härra enne seal käinud, ei orienteerunud ta sugugi ning läks täiesti vales suunas. Ja siis tuli see täiesti ebameeldiv üllatus — mitte keegi umbes kolmekümnest inimesest isegi ei üritanud appi minna. Mõni küll kargas eemale, kartes, et äkki pime komistab millegi otsa ja kukub neile peale. Kuna ma olin suhteliselt teiste inimeste taga, ei sööstnud ma kohe kangelasena areenile, arvasin, et keegi ikka juhatab pimedale õige suuna. Kuid minu pettumuseks ei keegi. Keegi isegi ei teinud poolkahtlevat liigutust selles suunas. Ma trügisin inimeste vahelt läbi ja aitasin pimeda uksest välja. Tagasi tulles ei jäänud mulle märkamata, et nii mõnegi inimese nägu peegeldas piinlikust. Hea vähemalt seegi.

Selliseid ja väga palju teisi juhuseid juhtub kindlasti iga päev aina ja aina. Mis on selle jutu iva? Iva on selles, et need nii väikesed heateod või nimetagem seda asjade õigesti tegemiseks, ei kurna kedagi äärmuseni ja enamasti ei võta kuigi palju aega. Ma saan aru, kui saaks aidata ja võib-olla isegi väga tahaks, aga tõesti pole ajaliselt võimalik või siis oskusi on vajaka. Ma räägin juhustest, kui aitamine on sama kerge kui mitteaitamine. Kui me püüaksime olla ümbritseva suhtes veidigi tähelepanelikumad ja abivalmimad, oleks palju rohkem naeratusi ja positiivseid inimesi. Ja ise kunagi hädas olles võib loota, et abi on võimalik. Aitajale on tasuks alati ka üks meeldiv asi — endal on veel kaua aega hinges hea tunne tehtud teost.

Aga ma usun, et paljud inimesed on juba muutumas hoolivamateks. See on ju ka ometigi võimalus saada oma enda päevadesse, mis tihtilugu on tänases majanduses ja tööpuuduses mõruvõitu, terake päikest ja positiivsust. Ma kuulsin tahtmatult poes järjekorras seistes pealt, kuidas üks vanaproua rääkis oma tuttavale, et oli turult raske kotiga tulnud ja bussist väljudes olid üks noormees ja neiu pakkunud oma abi ning aidanud raske kandami lausa koduukseni vedada.

Seega on tegelikult tulevik helge ja südameheadusest pakatavad inimesed pole veel kuhugi kadunud. Loodetavasti nakatuvad selle headuse ja hoolivuse „viirusega” aina enamad inimesed. Miks ei võiks olla Eesti üheks kaubamärgiks näiteks see, et meil on palju inimesi, kes on hoolivad ja toetavad. See oleks meeldivaks alternatiiviks taskuvarguste rohkuse kuulsusele.

Oleks ju vahva, kui tänavatel tõttavad inimesed naerataks rohkem ja me kõik oleksime raskustele vaatamata iga päevaga veidikenegi rõõmsamad. Selle sisemise sära suurendamine on ainult meie endi kätes!