AASTA TOP: Poemüüjate põrutavad pihtimused ehk Rahva hääle aasta kirgi kütvamad lugejakirjad
Kliki end järgmistele lehekülgedele, et näha käesoleva aasta seitset kõige loetumat lugejakirja kaubandustöötajatelt!
Minagi kandideerisin kunagi kassapidaja kohale. Proovipäevad olid edukad ja sain töökoha endale. Kui kandideerisin, siis lubati mulle hommikusi vahetusi, kuna õhtustes pidavat töötama üliõpilased. Minu tingimus oli ka see, et kõik nädalavahetused oleksid vabad, sest need olid ainsaks võimaluseks tööpäevadel töölähetusel viibiva abikaasaga aega veeta.
Öeldi, et see sobib neile hästi, sest nädalavahetuseti tahavad töötada üliõpilased.
Andsin lepingule allkirja, aga juba esimesel päeval oli minu tööpäeva pikkuseks märgitud graafikusse 09.00 - 23.00 ja kuu lõpuni olin pandud tööle kõikidel nädalavahetustel!
Vahetusevanem põhjendas olukorda ajutise töötajate puudusega, aga peagi ütlesid vanemad olijad, et see "ajutine puudus" kestab juba aastaid ja selline graafik ongi normaalne.
Kassasse ma ei jõudnudki. Lahkusin, enne kui jõudsin seal tööle hakata.
Minu loo sisust saavad aru kõik klienditeenindajad. Ise olen töötanud klienditeenindajana ligi neli aastat, nii ettekandja kui ka müüjana, seega olen näinud väga erinevaid kliente. Arvatakse, et kõige tujukamad ja nõudlikumad kliendid on välismaalased, eriti soomlased. See pole tõsi.
Tegelikult on nad väga rahulikud. Jah, nad liiguvad üldjuhul suures grupis, ega saa tihtipeale aru, mida nad just tellisid või mida sa neile selgitada üritad, aga see pole sugugi kõige hullem. Kõige hullemad kliendid oleme meie, eestlased: vinguvad, vastikud, õelad ja ebaausad.
Eestlaste aususest sain aimu oma esimestel proovipäevadel ettekandjana. Kui arvesse tekkis viga, kuna olin jätnud mõne toote kassasse sisse löömata, aga palusin kliendil siiski selle eest maksta, sest ta oli seda tarvitanud, siis tõusis kohe kisa.
Olen jooksnud tšekkidega lauda ja püüdnud kõike selgeks rääkida, aga eestlane ajab oma jonni: "Miks ma pean? See on teie süü! Oleksite pidanud varem märkama!" Seejärel rüüpab võidurõõmsalt oma maksmata jooki.
Kui kedagi teist pole enda versiooni tõestama kutsuda ja eestlane tuimalt minema kõnnib, tuleb klienditeenindajal see nali omast taskust kinni maksta.
Eriline liik kliente on kibestunud eesti koduperenaised, kes leiavad, et parim koht enda pingete väljaelamiseks on kohvik või riidepood.
Tüüpiline situatsioon on selline, et mingi toote ümbervahetamiseks on vaja tšekki ja seda saab teha 14 päeva jooksul. Rohkem kui 14 päeva pärast ostu ilmub poodi pereema ja soovib vahetada ümber särki, mis on kandmisest plekke täis ja kortsus. Tšeki on ta ära kaotanud, sest see tundus olevat prügi, ning nüüd pole tema asi, kuidas probleem lahendatakse, sest talle olla lubatud, et saab ümber vahetada.
Kui olen talle olukorda selgitanud, soovib ta juhatajaga rääkida. See loomulikult ei aita, sest ükski tagastamise tingimus pole täidetud, aga kogu jauramine kestab mitu tundi ja põhjustab kõigile suure peavalu!
Lisaks enda kogemustele kohvikus ja poes, näen kõrvalseisjana eestlaste käitumist teistes asutustes. Kinodesse oli just jõudnud uus film "Käsilased". Olime lapsega piletid juba eelmisel päeval ära ostnud, sest aimasime, et järjekorrad kõnealusele seansile on pikad. Istusime rahulikult ja ootasime, millal saab saali minna. Piletijärjekord muudkui pikenes.
Äkitselt liitus järjekorraga üks pereema koos lapsega ja käratas, käed rinnal: "Issand jumal küll! Need müüjad võiks ennast kiiremini liigutada. Ma ei saa aru! Neid on seal neli tükki, aga kui nad niimoodi jätkavad, siis ei jõua me ju kusagile!"
Vaatasin neid nelja klienditeenindajat, keda oli rahvamasside vahelt vaevu näha, aga isegi nõnda oli aru saada, et nende käed käisid kiiremini kui eales varem. Filmi alguseni oli jäänud ainult viis minutit. Korraga käratas seesama naine veel valjemini, et kui tema poeg nende müüjate pärast filmi ei näe, siis ta läheb nende ülemusele kaebama! Selle asemel et tulla varem kohale või osta pilet internetist!
Loomulikult pole niisugused kõik eestlased. Paljud meist on viisakad ja abivalmid. Teistele aga soovitan oma halb tuju koju jätta. Saage aru, et see klienditeenindaja on samasugune inimene nagu teie! Kui tulete töötajatele vastu, saate ise parema teeninduse.
"Kuidagi tuttav graafik. Olen enda töö juures teinud ettepaneku, et need, kes tahavad 12 tundi vehkida, lasku käia, aga eelkõige peaks siiski olema võimalus töötada 8 tunni kaupa. Kust kohast on üldse tekkinud selline arusaam, et graafikud peavad olema 12 tunni kaupa? Töötajate produktiivsus langeb, aga ettepaneku peale raputatakse pead," kommenteerib lugeja kaubandustöötaja kirja.
"Kas ei viitsita seda graafikut sättida või milles asi? Olin ka kunagi niimoodi tööl, aga kui nägin, et 4 päeva järjest tuleb 14 tundi päevas tõmmelda, siis kadusin päevapealt. Praegusel töökohal esitasin kohe ultimaatumi: kas saan 8-tunnise tööpäeva või lihtsalt ei tule tööle. Järjekorda ukse taga ei paista, seega sain oma tahtmise. Arusaam, et kassapidajad ja muud teenindajad peavad 12 tundi järjest töötama, on iganenud. Rohkem on vaja nõuda ja enda eest seista!" annab lugeja nõu.
"Paljudes kohtades on nii, et kui vaja, siis palutakse sul kedagi asendada. Alguses tulin vastu, et ületunde saada. Kui hakkasin keelduma teisi asendamast ja kiirel ajal abistamast, siis hakati rõhuma sellele, et teised aitavad ja näotu on mitte vastu tulla. Saatsin pikalt ja ütlesin otse, et ei kavatse end ühel kuul poolsurnuks töötada ainult selleks, et saada rohkem palka ja et järgmisel kuul oleks vähem töötunde. Pärast seda polnud suhted ülemustega enam head ja üha tihemini hakati minu töös vigu otsima," räägib teine
"Minu graafik on esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval 10.00 - 23.00. Kuna teisest vahetusest müüja haigestus, kutsuti mind samaks ajavahemikuks tööle ka neljapäeval, seega jäi vabaks ainult reede. Nii juhtub üsna tihti, aga keelduda ei saa, sest muidu pole isegi seda miinimumpalka. Olen selline, kes ei oska "ei" öelda ja tavaliselt kutsutakse mind igaks pühaks välja. Ka minu lühikesel nädalal," seletab kolmas.
Istun juba mitmendat tundi pea inimtühjas poekassas. Aeg-ajalt vilksatab mõni klient suure tühja saali peal ning laekub minu juurde tasuma. Piiksutan siis nende hilisõhtuste külastajate ühe nätsupaki ja pooleliitrise limonaadi läbi. Tänu meie kaubandustavale ja neile üksikutele külastajatele läheb minu pere minuta magama.
Palju on arutletud selle üle, et Soomele sarnaselt kaupluste varasem sulgemine tooks omakorda kaasa koondamislaine. Töötajatel on hirm, et vähem aega avatud olev kauplus ei vaja ju samas mahus töötajaid, ega võimalda neile sama palju töötunde.
Minu loogika kohaselt siiski pigem optimeeriks lühem lahtiolekuaeg klientide ostuharjumusi. Tuldaks rohkem planeeritult poodi ning ostetaks korraga oma vajalik kraam ära, et ei peaks kella 23 ajal uuesti poodi nätsu ja limonaadi järele jooksma.
Ühtlasi kaoksid ära hilisõhtused räuskajad, kes on pimeduse saabudes end härjaks joonud ja tulevad poodi end välja elama. Väga ebamugav on oma tööd teha, kui järjekordne end umbe joonud klient läheduses röögib ja turvameest välja kaklema kutsub. Jääb mulje, nagu töötaksin kuskil ööklubis või baaris, mitte tavalises kogupere toidupoes.
Ka oma töögraafikut vaadates jääb uuesti mulje, et olen pigem öölokaali teenindaja, mitte toidupoe müüja. Ootan väga seda aega, mil üle riigi on toidupoed avatud mõistliku kellaajani, mitte poole ööni!
Töötan klienditeenindajana juba mitmendat aastat. Varem töötasin väiksemates poodides nii saalis kui ka kassas, tänavu aga läksin tööle suuremasse kauplusesse, kus olen kassapidaja. Amet on huvitav, sest aitab luua mingi üldise pildi rahvast, kes mu kodulinnas elab. Kliente on igasuguseid, häid ikka rohkem kui halbu, aga kui mõni tõeliselt vastik inimene ette satub, jääb see pikaks ajaks meelde.
Ühe viimase aja juhtumi koha pealt ma lihtsalt ei suuda vait olla. Olin vist esimest korda elus nii vihane, et käed värisesid.
Usun, et olete märganud, milliseks probleemiks võib teinekord kujuneda poe sulgemine. Ühes väiksemas poes, kus töötasin, tuli panna sulgemise ajaks eraldi inimene ukse juurde valvesse, sest ega silte kliendid alati ei märka. Suuremates toidupoodides mängib enne sulgemist tavaliselt heliklipp, kus viisakas meesterahvas teatab, et pood suletakse näiteks 15 minuti pärast või viie minuti pärast.
Tol õhtul juhtus nii, et ajal, mil pood oleks sisuliselt pidanud juba kinni olema, ilmus minu kassa juurde neli uut klienti terve laari toodetega. Kusjuures osteti selliseid asju sellises koguses, mida elu sees korraga tarvis ei lähe.
Esimene klient ei asetanud oma kauba järele vahepulka ja kui olin mõned järgmise inimese tooted juba läbi löönud, hakkas ta õiendama ja süüdistama. Kell oli selleks hetkeks peaaegu viis minutit kümme läbi. Tavaliselt olen ma selleks ajaks juba rahagi ära viinud.
Soovitasin maruvihasel kliendil kella vaadata. Tema aga vastas, et teda ei huvita, mis kell on!
Ma tõesti ei kujuta ette, miks peaks viis minutit enne poe sulgemist tulema ostma korraga tervet kärutäit kaupa! Kallid inimesed, te võib-olla ei tea seda, aga kui jätate oma ostud nii hilja peale, siis peab mitu inimest teie pärast jääma kauemaks tööle.
Tavaliselt on sel ajal tööl üks kuni kaks vanemmüüjat, turvamees ja kassapidajad. Keegi neist ei saa ju poest lahkuda enne kliente! Ma saan aru, et vahel lihtsalt ei jõua varasemal kellaajal poodi, aga kas tõesti ei jõua enne kui viis minutit varem? Kui mina vähemalt 20 minutit enne sulgemist poodi ei jõua, siis ma tavaliselt ei lähegi.
Klienditeenindajad on ka inimesed ja nad tahavad ka koju minna. Võib-olla jääb mõni neist sinu ostude pärast rongist või bussist maha? Mõtle selle peale, kui sa järgmine kord õhtul poodi lähed.
Äsja saabunud pensionipäev toob taas poodi tuhanded kliendid oma suuri kupüüre lahti vahetama. Ollakse veel ärritunud ka, kui 79-sendise ostu puhul ei ole kassas 50-eurosest tagasi anda! Kas need inimesed ei tea, et pangaautomaat väljastab soovi korral täiesti iseseisvalt ka väiksemaid rahatähti?
Mainisin seda vapustavat võimalust ühele vanaprouale ja sain omakorda vihase küsimuse osaliseks: "Kas nii suures poes ei ole siis raha tagasi anda?!" Selgitasin viisakalt, et alustasin alles kassatööd ning päeva algusrahaks on vaid 200 eurot, millest pool on müntides. Selle peale kehitas proua õlgu ja tuhises oma kahe sibulaga minema.
Miskipärast ei ole pangad suutnud oma klientidele selgeks teha, et automaat tõesti väljastab pärast vastavate klahvide vajutamist ka väikeseid rahatähti. Igal juhul kohtun päevast päeva kodanikega, kes oma miniatuursete ostude tegemisel kasutavad stoilise järjekindlusega kena oranži 50-eurost paberit.
Ja nii nad mu kassa paari tunni vältel tühjaks teevadki ning pean kümneid kordi vahetusevanemat lisaraha soovist teavitama. Sel ajal muidugi on ülejäänud järjekord närviline, et seal rahadega sebin ja neid juba kiiremini ei teeninda. Teenindaks küll, kui üks keskmine Eesti inimene suudaks pangaautomaadist omale sobivas suuruses raha välja võtta.
Eile uuris Delfi Rahva hääl üleväsimuse kohta. Olen tööl eestimaises kaubandusketis, mis peab ennast kaubanduse lipulaevaks. Hea meelega tutvustan teile oma eelmise nädala töögraafikut.
E 09.30 - 22.05
T 11.00 - 22.05
K pidi olema vaba, aga kuna keegi jäi haigeks, siis tulin vastu ja võtsin päeva 09:30-22:05 (oli vaikne õhtu ja teenindusjuht lasi mu kell 21.00 koju)
N jäi vabaks
R 08.00 - 19.00
L 08.00 - 19.00
P 08.00 - 21.00
Arvutage mu tunnid kokku. Kodus käisin ainult magamas. Lisaks jäi ära 36 tundi järjestikust puhkeaega, mis peaks mul kui graafikuga töötajal olema. Olen sellega ise täiesti nõus, sest selle ühe päeva raha eest saan osta endale tööle korralikud mustad kingad. Tööandja neid kingi ei kompenseeri.
Ületunde olin nõus tegema, kuna meil käib tööaja arvestus nelja kuu lõikes ja see 09.30 - 21.00 läheb mul ületundidesse. Sel nädalal on graafik normaalne – kolm pikka päeva tööl, kuid ülejärgmisest nädalast lahkub meie juurest üks kassapidaja ja tema asemele kedagi ei võeta, seega arvatavasti veedan jälle tööl sarnase graafiku.
On olnud juhuseid, kus infotöötaja on käinud tööl kaks päeva järjest 07.30 - 22.30, kuna asendajad on haiged ja kõik kolm teenindusjuhti on haiged ja lisaks ka kassapidajad ja saalitöötajad on haiged.
Tegelikult me ei taha teha neid ületunde, sest viimaseks kuuks kraabitakse need kõik maha. Antakse vaba aeg, aga selle võrra on tööl vähem inimesi ja nende koormus on samamoodi suur nagu haiguste perioodil. Assistentide ületunde kirja ei panda.
