"A mis te otsite?" ehk teeninduskultuur Venemaal
Tavainimese puhul tavakohtades käies ei ole Venemaal teenindusest haisugi. Pigem suhtutakse nii, et mis sa tahad. Samal ajal kallites kohtades tekitab kummardamine, alandlikkus ja piltlikult jalgade suudlemine lausa piinlikkust. "Kui kliendilt suurt tulu loodetakse, läheb lahti õudne lipitsemine," võttis üks kogenud Venemaa-reisija sealsed teeninduspõhimõtted kokku.
Erinevaid teeäärseid söögikohti külastades naeratas umbes kümnest teenindajast küll ainult üks ja temagi vist puhtast heatahtlikkusest, sest otseselt tema käest me midagi ei ostnudki. Teenindajad on üldiselt tüdinenud ja suhtlevad nagu inimesed ikka, natuke prostamalt ehk kui võõrastega kena oleks.
Üldiselt on tavaks see, et teenindaja teenindab, kui tahab, ja kui tal on muud tegemist, siis ta ei teenindagi. Keset ööd võib tankla vabalt kinni olla ja avatud poes ringi vaadates ei ole midagi ebatavalist, kui müüja küsib: "Aga mida te otsite?" See on umbes sama, mis meil "Kas saan aidata?" Müüjad on poes kuningad, mitte klient. Kui ei meeldi, siis ei meeldi - nii lihtsalt on.
Mida rohkem lõuna poole, seda temperamentsemaks inimesed muutuvad. Kui põhja pool olid teenindajad üsna sõnakehvad ja ei viitsinud eriti seletada, siis mida lõuna poole jõudsime, seda rohkem juhtus, et keegi kutsus kõva häälega oma kaupa ostma.
Ühes teeäärses kasahhi toidukohas toodi toidud suure kisaga lauda. Iga klient sai numbrikaardi, millega ta lauda istus ja kandikuga teenindaja sammus toiduga keset saali ja hüüdis numbri välja. Umbes nagu turul või nii.
Teenindus ei tundu üldse olevat mingi eraldi valdkond, millele tähelepanu pöörata. Suurlinnade kallites rajoonides on asi muidugi natuke teine. Lõuna-Venemaal püütakse klienti ikka aktiivselt ostma meelitada. Selline lõunamaine pealekäimine on sealse teeninduskultuuri osa. Küll on aga erinev teistest lõunamaadest see, et tingimine ei ole kombeks.
