90ndate koolilaps: minu ajal polnud nutiseadmeid ega internetti, aga ikka leidus alati miskit, mis oli õppimisest tähtsam
Huviringides ma ei käinud. Mitte sellepärast, et õppida anti kõvasti, vaid seetõttu, et osalt puudusid selleks majanduslikud võimalused, enamjaolt küll viitsimatuse tõttu. Ka koolis käia ma ei viitsinud, sest see oli jube mõttetu.
Igav oli, sest täiesti enesestmõistetavaid asju õpetati pideva nämmutamisena, sest mõni ei tahtnud, mõni ei saanud ja mõni ei suvatsenudki aru saada. Alustad esmaspäeval inglise keele tundi Unit kümnega ja reedel lähed koju ülesandega valmistuda esmaspäevaseks Unit 10 tööks... täiesti masendav. Oleks ju nädala jooksul jõudnud kaks peatükki läbi võtta, aga ei. Selleks jaoks poleks olnud tarvis teha rohkem koduseid ülesandeid, lihtsalt õpilased oleks pidanud tunnis rohkem kaasa töötama.
Võtke tavaline 45-minutiline koolitund: 5 minutit puudujate märkimiseks, 5 minutit koduse töö andmiseks, 15 minutit käratsevate, sosistavate ja segavate õpilaste rahustamiseks ja kaasa töötamisele suunamiseks, seega vastamiste kuulamiseks ja aine õpetamiseks jääb vaid 20 minutit. 25 minutit vastu taevast nagu ilutulestik.
Mind ei seganud nutitelefonid ja internet, ometigi õppisin vahel südaööni või kella üheni öösel, sest raiskasin oma aega kõigele muule peale õppimise. Oli vaja sõpradega väljas käia, oli vaja huvidega tegeleda. Nagu öeldud, ei käinud ma ringides, vaid tegelesin huvidega omal käel. Pool aega putitasin võrre ja tsikleid, teine pool aega lammutasin neid. Maal elades oli ka igasugu töid, mis oli vaja ära teha. Lugesin raamatuid, mitte sundusest vaid huvist.
Mitte kuidagi ei tahtnud neid kaht väärtuslikku tundi raisata kodustele ülesannetele. Isegi mitte ühte tundi. Tunnis normaalselt kuulates ja kaasa tehes ning õpetajat jälgides õpib nii mõndagi ja jõuab ka osa ülesandeid ära lahendada, mis muidu koju koormaks jäävad.
Niisis, õppur, kui sa tunnis viibid näppupidi telefonis 9gagist pilte vaadates või pinginaabriga Facebookis suheldes ning surfad netiavarustes ka kooli, trenni ja koju minnes, siis pole imestada, et õppida on palju ja aega ega jaksu pole.
Muide, väikesed kirjad ning värvide mäng ja liikuvad pildid helendaval foonil on ajule väga väsitavad ja koormavad, mistõttu päeva lõpuks väheneb omajagu aju vastuvõtuvõime, eriti just selleks momendiks, kui oled otsustanud viimaks õppima hakata. Ühe kõrvaga muusikat kuulates ja ühe silmaga arvutis olles õppimine samuti ei tööta.
