Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

80ndate teismeline: ei saa öelda, et oleks kerge olnud, aga saime hakkama ja virinat polnud kuulda

 (24)
Kool-5
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Kas õpetajad pingutavad üle, või teevad seda õpilased? Loen ja loen, aga aru ei saa: kas tõesti antakse meeletult palju koduseid ülesandeid teha, või on noored laisad, ükskõiksed ja lollid? Meenutan 80ndate teist poolt, kui olin ise teismeline. Toon välja mõned fragmendid, mis on meelde jäänud.

Õppimine ongi teie töö!

Kuulsin seda suhteliselt karmi direktori suust. Ja veel lisas ta, et kui algab n-ö päristöö, siis te olete selleks valmis – te olete juba end harjutanud töötama. Mis see töö siis on? Sihipärane tegevus mingi kindla eesmärgi või tulemuse saavutamiseks. Tulevikus saab selle lõppresultaadiks olema töötasu, praegu saate hindeid – kannatage ära, aeg läheb kiiresti.

Kodutööde tegemine meeldivaks!

Ei saa unustada seda, kuidas joonestamise õpetaja andis vihjeid, kuidas joonestustöö nädalavahetusel rõõmsamalt ära teha. Pange raadio mängima ja kuulake muusikat. Väga mõnus on joonestada ja samal ajal raadiot kuulata – te ei saa arugi, kui asi juba valmis. Ja kui pea on paks, siis minge vahepeal värske õhu kätte jalutama – ilm on ju ilus. Ja tõesti, see toimis, vähemalt minu puhul. Siiani toimib.

Treening tähtsam kui õppimine?

Õpetaja ütles, et mulle on vist sport tähtsam kui õppimine ning kui on vaja valida, siis valin treeningu. Põhjuseks oli minu võimetele mittevastav õppeedukus. Tal oli õigus – see hakkaski õppimist segama – maksin lõivu ja see kajastus ka tunnistusel. Aga mis oleks saanud, kui oleksin käinud lisaks veel sajas huviringis? Siis poleks kodus õppimiseks küll jõudu ja aega jätkunud. Enamik meie klassist tegeles kooli kõrvalt millegi muuga, aga mõistuse piires – kodutööd jõuti ikka ära teha.

Seotud lood:

Õppige konspekteerima!

Vat see on asi, mida ma ei suutnudki korralikult selgeks saada. Idee on ju lihtne: pikk jutt tuleb lühidalt kokku võtta – oluliste märksõnadega. Niimoodi, et märksõnu meenutades tuleb meelde ka kogu see pikk jutt, mis nende ümber oli. Oskus tunnis konspekteerida hoiab päris palju aega kokku, mis kulub muidu hiljem kodus õppimisele. Üks halenaljakas juhus, mis näitas minu taset, oli selline, kus mul oli Lermontovist kui kirjanikust meelde jäänud vaid "suur pea ja o-jalad". Huvitav, mida ma siis tegin, kui tunnis temast juttu oli?

Pea ei võta? Kasutage jõuvõtet!

Kui matemaatika tekstülesannetele pihta ei saanud, siis kasutasin õpetaja soovitusel jõuvõtet. Milles see seisnes? Kirjuta välja kõik andmed, mida sa näed. Siis loe uuesti ja kirjuta üles need, mida esimese hooga ei märganud. Siis veel korra, et panna kirja ka ridade vahel olevad vihjed – kõik need asjad on alati olemas – igas tekstülesandes on olemas vajalikud andmed ja vihjed selle lahendamiseks. Lõpuks koguneb infot nii palju, et pole just väga raske nõutud tulemust välja arvutada. Teine koht jõuvõtteks on sõnalipikute tegemine ja võõrkeele sõnade pähe tuupimine – minule teistmoodi lihtsalt meelde ei jäänud. Aga see oli ka ainus koht, kus sai tuubitud, üldiselt ma vältisin seda.

Niisugused on minu mälestused. Ei ütle, et oleks väga kerge olnud, aga hakkama me saime ja suurt virinat kuulda polnud. Samas, ega ma ei oska ennustada, mis oleks siis, kui satuksin teismelisena tänapäeva – võib-olla oleks kõik teistmoodi.