Sügisel uut õppeaastat alustades valisime välja hulga tegevusi, millega uuel aastal tegeleda. Vend hakkas käima vehklemise trennis ning jätkas eelmisel aastal pooleli jäänud rahvatantsu ja näiteringiga, mina läksin tagasi autoringi ja valisin kõrvale filmiringi, mis mind väga huvitas. Ajakava sai plaanitud nii, et mõni õhtu nädalas oleks ikka vaba ka.

Ajakava sai umbes paika septembri paari esimese nädalaga ja mõnda aega õnnestus meil mõlemal kooli ning huviringe ühendada. Juba oktoobris selgus, et sellise tempoga kaua vastu ei pea. Olime mõlemad väsinud ja hinded läksid halvaks ning vend loobus esimesena vehklemisest.

Novembri pidasime veel kuidagimoodi vastu, aga juba detsembri alguseks olime mõlemad nii väsinud, et tihti heitsime koolist tulles lihtsalt magama. Vahel ärkasime selleks, et veel trenni jõuda, aga mitte iga kord. Enne jõule ei käinud mina enam kummaski ringis, vennal oli alles jäänud vaid näitering, aga väsinud olime ikkagi.

Millest selline väsimus? Aga see on ju täiesti normaalne – minul on seitsmendas klassis käies teinekord kaheksa tundi päevas, mis tähendab, et mu päev on sama pikk nagu enamiku täiskasvanute tööpäev. Vahe on ainult selles, et täiskasvanu tuleb töölt koju ja võib tegeleda muude asjadega, kuid minul on veel järgmiseks päevaks kolmes kuni viies aines õppida. Kuna olen üsna aeglane õppija, kulub mul selleks mõnikord kolm tundi. See teeb mulle kokku 11-tunnise tööpäeva.

Lisaks tegeleb täiskasvanu oma töö juures tavaliselt juba tuttavate asjadega, aga õpilane omandab iga päev 7-8 tunni jagu uut infot. Kodus ta kas kordab seda või, kui olla nagu mina, õpib seda uuesti. Ma kahtlen, kas täiskasvanu sellise koormusega pikalt vastu peaks.

Parem ei ole lugu ka koolivaheaegade ja nädalavahetustega. See on aeg, mil õpilane peaks saama puhata, aga millegipärast leiab nii mõnigi õpetaja, et hästi mugav on lükata pikemat süvenemist nõudvad tööd (mõni referaat või uurimistöö näiteks) just esmaspäevaks või jätta see teha koolivaheajaks.

Huvitav on see, et täiskasvanud ise ei kipu küll puhkuse ajal või nädalavahetustel tööasjadega tegelema, aga õpilased justkui peaksid. Isegi suvevaheajaks jääb tihtipeale lugeda neli raamatut kohustuslikku kirjandust, mis vanema pealekäimisel kuidagimoodi läbi loetakse.

Tegelikult on see muidugi ajaraiskamine, sest kui nende raamatute lugemiskontrolli aeg millalgi novembris või detsembris kätte jõuab, mäletad ehk heal juhul veel raamatu pealkirja, halvemal juhul aga isegi mitte seda, kas sa nimetatud raamatut üldse lugenud oled.

Nii olemegi jõudnud sinnamaale, kus paljude laste ainus "huviring" on kehalise kasvatuse tund ja muu tegevuse jaoks ei ole lihtsalt aega, sest kahjuks on ka laste ööpäevas vaid 24 tundi. Seda silmas pidades tuleb nõustuda ühe eakaaslasega, kes pakkus 15. jaanuari Delfi Rahva hääles lahendusena välja pikema koolinädala, kui see aitaks kodutöid vältida, ehkki see omakorda vähendaks taas nii vajalikku puhkeaega.