66 aastat lauluteed: "Laul on imeline, see liidab lauljaid, nende pereliikmeid ja kuulajaid"

Kolepi segakooris hakkasin laulma 16-aastaselt (1936.a) ja lõpetasin 82-aastaselt (2001.a) Olen laulnud segakooris järgemööda 66 aastat, ainult aktiivsetel meiekandi sõjapäevadel ning rinnalaste ajal pidasin vahet. Lauluaastate hulka kuulusid esinemised üle Eesti ja enamus laulupeod alates 1938. aastast.

Esimeseks koorijuhiks oli minul August Haagivang, kes proovilauluga määras mu teise soprani rühma. Õppisime August Haagivangu viiulilt tulnud viiside järgi. Siis õpiti koorilaule 1938. aasta üldlaulupeoks. Meeles on sellest laulupeost „Laul rõõmule”, mis oli väga kõrgete nootidega, ja laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis oli ka hästi selgeks õpitud. Teisi laule mul meeles eriti ei ole, sest mulle tegi piinavat valu otsmiku ees olev suur muhk. Selle muhu sain Tallinna saabununa kui hakkasime jaamas maha minema.

Sõitsime Tallinna loomavagunites, kus olid lahtised pingid istumiseks. Jaamas pingi alt kohvrit võttes astus keegi mahamineja pingi teise otsa peale, mille tõttu sain lauaga otsmiku ette kõva hoobi. Saadud muhk tegi mulle kaua valu ja ebameeldivusi ning oli vanemate kaaslaste raviobjektiks ööbimise kohas-, ikka külm mähis ja jahe noaleht vastu muhku ning lohutussõnad „küll pulmadeks saab terveks...”

Taas kodus olles õppisime laule kontsertidel esinemiseks. Tollases Kirepi Seltsimajas korraldati pidusid ikka 2-3 nädala tagant. Korraldajateks olid kaitseliit, Tuletõrje ühing, Maanoorte- ja Noorte selts. Peo kavas olid alati näidend ja koorilaulud ning üksikesinejad. Võtsin aktiivselt osa karskus-, maanoorte-, haridus-, tuletõrjeseltsi ja noorte ühingu tööst. Lõin kaasa rahvatantsurühmas. Enese harimiseks ja vabaaja sisustamiseks oli küllaga võimalusi. Eriti populaarne noorte hulgas oli karskusliikumine, eeskujuks kodutütred ja noorkotkad.

Kooris õppisime ka vaimulikke laule. Hästi on meeles kontsert Pindi kirikus 1937. aasta talvel. Sõitsime sinna hobuste ja saanidega. Solistina esines seal Hulda Mailaan (Jakobson). Orelil saatis Paul Elken.

Suviti toimusid Pindis laulupeod. Sinna pidi igaüks minema omal jõul. Ka mina võtsin selle teekonna ette jalgsi (üks ots 16 km). Olin tollal 17-aastane. Ema juhatuse järgi läksin. Oli ilus pühapäeva keskhommik, lehmad sõid igal pool tee ääres. Siiski tundus tee väga pikk olevat ja mõtlesin, et olen valesti läinud. Sai hea meel kui nägin järele sõitmas Edgar Lindet jalgrattaga, ees istus tal Anna Zopp (minu hilisem abikaasa vennanaine). Jätkasin heatujuliselt õieti tuldud teed. Enne laulupeole tulekut varahommikul oli kohustus kodus kaeraõled kokku riisuda, kodutöödega pidin valmis saama enne keskhommikut.

Laulupeolt tagasi pidime samuti tulema omal käel. Õnneks oli tookord Richard Lissman, Kööri talu peremees, hobuse ja pikavankriga tulnud. Tema korjas jalgsi seiklejad kõik vankri peale. Pikavankrile mahtus kaheksa lauluhimulist. Ilus hämarduv augustiõhtu oli lõbusatele noortele. Sõit ja laul kestis kogu teepikkuse jagu.

Kolepi segakoor ei tegutsenud Teise maailmasõja ajal (1941–1944). Mul oli tol ajal ka väike poeg.

Peale sõda tuli Kolepile matemaatika- ja lauluõpetajaks Aleksander Pettai abikaasa Aliidega, kes õpetas vene keelt. Aleksander Pettai hakkas ka Kolepi segakoori juhatama. Aliide Pettai õpetas klaveri abil naishääli, Aleksander Pettai aga meeshääli ning viis hääled ühisel harjutamisel kokku.

Õppisime laule kohalikel pidudel ja muudel tähtpäevadel esinemiseks. Kohalikud laulupeod toimusid Munamäel, Rõuge pargis, Viitinas, Ruusmäel, Pindis ja mujalgi. Laulsime ka surnuaiapühadel. Lauljate käsutuses oli sel ajal juba veoauto. Nõukogude ajal sai ka bussidega liikuda.

Peale Aleksander Pettai pensionile minekut tuli koorijuhiks nooruke Sale Mägi. Aleksander Pettai kolis Elvasse, kuhu koor sõitis külla ja austas oma lauludega nii Aleksandrit kui Aliidet nende juubelite aegu. Ka viimsele teekonnale saatis neid koorilaul. Üleüldse oli kooril tavaks saanud tähtsamatel juubelitel ja kurbadel päevadel oma liikmetel külas ja toeks olla.

Sale Mägist sai peagi Sale Vare ja ta jäi peagi koju pere juurdekasvu ootama. Uueks koorijuhiks sai Kolepi kooli õpetaja Maria Kaldamäe. Tema taktikepi all hakkasime õppima laule saja-aasta laulupeo (1969. a) juubeliks. Sel ajal tuli läbida mitmeid eelproove üldjuhtide ees esinedes. Meie edukas lauluoskus viis koori juubeli-laulupeole Tallinna, kuhu sõitsime viis päeva varem. Enne suurt laulupidu toimusid kokkulaulmised. Peale harjutamist käisime õhtul Estonia teatris „Luikede järve“ vaatamas. Meie vabaaja kavasse kuulus ka loomaaia külastus ja vanalinna vaatamisväärsused.

Laulupeolistel olid omad söögid kaasas: kodused lihatooted, suitsuliha, keedumunad, jne. Juurde ostsime öömaja puhvetist joogipoolist. Inimesi oli igalt poolt väga palju, järjekorras seismine võttis aega, seisime vahetustega.

Laulupeo avalaul oli „ Kantaat”, lauldi ka „ Koitu”. Saime laulda teisigi vanu eesti koorilaule, mis polnud just keelatute hulgas. Vanadele koorilauludele elas rahvas tormiliselt kaasa. Peajuht oli Gustav Ernesaks. Laulupeo laulud olid hästi selgeks õpitud, kava oli pikk. Kahe päeva jooksul kogesime laulukaare all hulganisti ülevaid hetki .

Lõpulauluks laulsime „ Lahkumise laulu” Gustav Ernesaksa juhtimisel. „Nii ajaratas ringi käib, me kaunid päevad mööda läind, meil tuleb lahkuda, meil tuleb lahkuda...” oleks kui eile olnud. Rahvas oli tol ajal pisarateni liigutatud, lõpuks võeti kätest kinni ja ringi keskele jäid koorijuhid, kellede ümber tantsiti. Koorijuhtidele pandi tammepärjad kaela. Laul ei tahtnud kuidagi lõppeda... Kogetud ilus ja ülev ei unune eal!

Oma lauluaastate lõpus laulsin Ako Tamra taktikepi juhendamisel.
Laul on imeline, mis liidab seda nautivaid lauljaid, nende pereliikmeid ja kuulajaid. Oma abikaasa Ludvig ei öelnud mulle kunagi paha sõna kui jätsin ta pisikeste lastega üksi või hiljem päris üksi koju, kui laulma läksin. Ludvigile meeldis laul ja laulmine, selle eest vaikne tänu kogu 65 kooselu- ja lauluaasta eest!

Laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aaastal Tartus. Peale seda toimusid laulupeod iga viie aasta tagant. Maakonna linnades toimusid laulupeod aga igal aastal juuni alguses. Laule õpiti eraldi koorides maakonna laulupeo jaoks, seejärel lauldi kokku maakonna laulupeol ühendkoorides.

Riietuseks oli peamiselt rahvarõivas, igal kooril oma piirkonna järgi. Võru maakonna naistel olid pikitriibulised seelikud ja potisinised pihikud, valged põlled ees, valged pikad sukad ja pastlad jalas, tanud peas, sõled ees. Meestel olid tumedad pikad püksid ja heledad särgid, jalas kingad, peas tavaliselt kaabud ehk siis palja peaga. Lipukandjad olid ikka mehed. Tallinna üldlaulupeo rongkaäigud algasid tavaliselt Tõnismäelt, läbi Kadrioru lauluväljakule, kus ootas rahvas ja mängis orkester. Alustuseks süüdati laulupeo tornis tuli. Esilauluks oli tavaliselt ühislauluna „Kantaat“ ja hümn, seejärel isamaalised laulud. Vahepaladeks mängis orkester. Eraldi laulsid meeskoorid, naiskoorid, segakoorid, lastekoorid, poistekoorid, külaliskoorid.

Peo lõpuga algas koorijuhtide autasustamine, nende ümber tehti ring ja üldjuhtide kaela pandi tammelehtedest pärjad. Lauljarahvas jätkas laule ka pärast peo lõppu hilise ajani. Lauldi põhiliselt “kui ajaratas ringi käib“. Kõik olid pisarateni liigutatud. Lauldi veel vanaaegseid rahvalikke laule „Mu isamaa armas“ ja „ Kungla rahvas“ ning „Kaunid päevad mööda läind“, „tuleb lahkuda“ , „laul ilole meid kokku tõi ja südamed meil loitma lõi...jää sõbraks laulule.“

Tants ja laul kestis ikka päikseloojanguni, siis algas kojusõit. Lõuna-Eesti koorid sõitsid ikka rongiga, koju jõudsime hommikuks.